Uuring: sa ei tea, mis on sulle hea!

Kes meist poleks kaunil suvepäeval silmitsenud välikohvikus menüüd ja püüdnud ette kujutada kuidas üks või teine hõrgutis sealt meile maitsta võiks. Nüüd väidavad Harvardi Ülikooli teadlased, et sellise kujutlemise puhul on tegemist inimese suht kasutu enesepettusega, millel pole midagi pistmist hilisema maitse-elamusega, mille saame mõnda neist hõrgutistest tegelikult maitstes. Nimelt on harvardlased kindlaks teinud, et reaalse kogemuse läbimisel toimub inimese teadvuses omamoodi tähelepanu kollaps (attentional collapse), mille tulemusena varasem kujutlus eesseisvast emotsioonist kustub:

It's the idea that when we are actually having an engaging, encompassing experience, it acts like a black hole of imagination, sucking in all of our attention and making our preconceptions irrelevant.

Nagu veebruarikuises ajakirjas Time avaldatud uurimuse kokkuvõttes kirjas, tegid teadlased sellele tõdemusele jõudmiseks mitmeid eksperimente Harvardi Ülikooli tudengitega. Nii näiteks paluti ühel grupil tudengeil laboris eksperimendi käigus süüa kartulikrõpse, shokolaadi ja sardiine. Teise grupi liikmeil lihtsalt paluti mälupiltidele tuginedes kujutada ette ennast söömas kartulikrõpse enne, pärast või samal ajal shokolaadi või sardiinidega. Valdav enamus kujutuspildi läbi teinuid arvas krõpsude söömise oma kujutluses peale sardiine ja enne shokolaadi olevat kõige nauditavam.

Kui nüüd eksperimendi lõppedes paluti nii neid, kes krõpse shokolaadi ja sardiinidega läbisegi sõid, kui ka neid, kes söömist ette kujutasid kirjeldada kartulikrõpsude söömisest saadud emotsiooni, siis oli see mõlemal grupil praktiliselt üks-ühene. Elik siis eelarvamusel mingist toitumismudelist ja sellega seotud ootusest maitseelamusele, ei sõltunud tegelik maitseelamus.

So what does this mean for how we should contemplate our next big decision? For researchers, it's simple. "When looking into the future, never trust your gut. That doesn't mean it's always wrong, you should just never trust it. It never hurts to stop and ask."

Huvitav näide tuuakse artiklis ka inimestevahelistest suhetest. Täpsemalt sellest, kuidas meie taju käitub olukorras, kus elu jooksul valime ühe inimese enda kõrvale kaaslaseks ning kuhu kaovad meie mälupildist kunagi selle inimesega tajudes konkureerinud kandidaadid?

Mida artikkel küll ei käsitle, kuid mida ise hakkasin eile õhtul mõtlema, oli see, et Harvardi teadlaste uuring annab kaudselt ka kinnitust tõdemusele, et otsustamine on alati parem, kui mitteotsustamine. Seda põhjusel, et mitmest alternatiivist ühe kindla valinuna ning tekkinud tähelepanu kollapsi tulemusena, saab meie taju võimaluse uusi väljakutseid valima hakata, viies sellega meid endid samal ajal elus edasi.