Uuring: mõrv poliitreklaamis on mõjusaim?

Eile alustatud poliitikauuringute ülevaate jätkuks vaataks natuke poliitreklaame. Kas agressiivne ja ebameeldivate teemadega poliitreklaam on mõjus? Kas sõbralik enesekiitus poliitreklaamis toob juurde valijaid? Need on vaid mõned küsimused, millele oma pikemas uurimistöös otsisid vastuseid ka USA Notre Dame ja Texase ülikoolide teadurid. Selleks testisid nimetatud ülikoolide teadlased reklaamide mõju analüüsimiseks potentsiaalseid USA 2004. aasta valimistel hääletavaid 18-24 aastaseid noori. Katsetel osalenuile näidati erineva agresiivsuse tasemega poliitreklaame ning paluti siis seitsmepallisel skaalal hinnata reklaamitava/rünnatava kandidaadi poolt hääletamise tõenäosust.

Tulemused olid päris huvitavad. Näiteks kui varasemalt konkreetse kandidaadi suhtes positiivselt meelestatud katsealusele näidati seda kandidaati ründavat või temaga seotud sümboleid hävitavat reklaami, märkis 14% oma toetuse kasvu sellele kandidaadile. Vastupidiselt ootustele aga märkis teine 14% katsealustest rünnatava kandidaadi suhtes hoopis oma toetuse vähenemist, suhtudes samal ajal märkimisväärselt positiivsemalt ründavasse poolde.

Positiivsete enesekiituse valimisreklaamide näitamine ei mõjutanud katsealuste valimiskäitumist aga üldse märkimisväärsel määral.

We do not conclude that positive political ads are not effective or that negative advertising should be used instead of positive advertising. Rather, our focus is on pointing out that negative advertising has several potential effects.

Elik' siis - kui vihkame, siis massiteadvuses tegelikult pigem armastame. Sedasi ka valimiskäitmises. Mida ebameeldivam on reklaam, seda enam ta reklaamitava suhtes positiivselt massi mõjutab. Kui seadused vägivalla avalikku eksponeerimist ei keelaks, siis oleks ameeriklaste uuringu kohaselt tele-ekraanil vastaskandidaadi sümboolne hukkamine ebameeldiva toiminguna tõenäoliselt kõige mõjusam poliitreklaami trikk üldse. Seniks aga piirdutakse edukalt nimetatud toimingu erinevate metafooridega.