Eduka salajutu saladus peitub kõrvas

Juunikuine loodusteaduste kuukiri Naturwissenschaften avaldab huvitava kirjutise kõigile salajuttude puhujaile. Itaalia teadlaste terve rea välikatsete tulemusena koorus nimelt välja, et juba varasemast teada-tuntud inimkeha asümmeetriast tulenevalt, on ka inimkõrval sõltuvalt tema poolusest eelistus teatud liiki teabe vastuvõtuks. Seniste laboritestidega kinnitust leidnud asümmeetria efektile lisaks tuvastasid teadlased, et inimorganism eelistab alateadlikult parema kõrva kaudu võtta vastu informatsiooni ning vasaku kõrva kaudu taustaheli:

"It depends on the type of input: speech is heard 'better' with the right ear, if the characteristics to be processed are those connected to the sounds of a given language (i.e phonemes), whereas the left ear might have an advantage in discriminating non-phonemic aspects of speech (i.e. prosody, emotional cues, etc.),"

Samuti näitasid mürarohketes Itaalia diskoteekides läbi viidud välikatsed, et katsealused täitsid neile antud ülesandeid märkimisväärselt suurema tõenäosusega, kui need olid edasi antud paremasse kõrva, samal ajal, kui kaasa laulma kiputi vasakul asuva kaaslase poolt keerutatud viisijuppi.

Ehk siis - kui soovid, et sind kuulda võetaks, hoolitse selle eest, et edastad oma jutu pigem kaaslase paremasse kõrva. Kui aga soovid edastada emotsioone, on suurem tõenäosus neid edasi anda läbi vasaku kõrva.

Uuringuraporti inglise keelse kokkuvõttega LiveScience vahendusel saad tutvuda SIIN.

Muideks, kummal pool pidi abielunaine oma mehest käima? Info või emotsioonide pool?

Uuring: tunnetel on temperatuur

Sa oled külmalt kaalutlev! Sa oled nii mõnusalt soe ja sõbralik! Kes meist poleks kuulnud ja ka ise kasutanud selliseid kõnekujundeid. Metafoorid on meie igapäevakeele lahutamatuks osaks ja kahtlemata võimaldavad meie suhtlemist muuta värvikamaks. Kuid miks just sellised kõnekujundid? Miks eraldatuse metafooriks on me maailmas külm ja lähedusel soe? Vastuseid sellele fenomenile otsisid ka Toronto Ülikooli psühholoogid, kes selleks tarbeks viisid läbi mitmeid eksperimente, milliseid lahkab vastilmunud väljaanne Psychological Science.

Nii näiteks paluti samadel tingimustel ühe testgrupi liikmeil meenutada minevikust sündmust, kus neid on mingist kollektiivist või grupist, näiteks kasvõi e-posti listist, välja arvatud. Teise grupi liikmeil paluti minevikust meenutada sündmust kus neid oli mõnda seltskonda või gruppi sisse arvatud. Peale vastuste saamist paluti nagu muuseas mõlema grupi liikmeil hinnata eksperimendi läbiviimise ruumi temperatuuri. Ilmnes, et hinnangud temperatuurile varieerusid kuni 100%. Seejuures hindasid ruumi soojemaks need, kellel oli palutud meenutada mõnda gruppi arvamist ning külmemaks need, kel' paluti meenutada grupist välja arvamist.

Teises huvitavas eksperimendis paluti katsealustel mängida arvutis lihtsat paaristennist. Mängu omapära seisnes aga selles, et paarilistest ühele andis arvuti üsna sageli võimaluse palli lüüa, teisele aga praktiliselt mitte. Kui nüüd peale mängu lõppu paluti osalistel valida baarist jooke, valisid mängijad, kellele arvuti võimaldas palli mängida, oluliselt suurema tõenäosusega jahedaid karastusjooke, samal ajal, kui mängus pealtvaatajaks jäänud eelistasid sooje jooke ja puljongit.

Lisaks veel mitu täiendavat uuringut andis teadlastele palju mõtteainet hooajaliste vaimsete kõrvalekallete (nt talvemasendus) tõlgendamiseks ning, miks ka mitte, ennetamiseks. Nii näiteks pakutakse uuringu kokkuvõttes, et grupiprotsessides, kus on vajalik inimeste omavaheline suhtlemine, võib ruumis temperatuuri tõstmine mõne kraadi võrra mõjuda koostöö aktiveerimiseks oluliselt tõhusamalt, kui milline iganes manipulatiivne tehnika. Sarnaselt on ka soe tuba, rääkimata saunast, tõenäoliselt kõige efektiivsem meetod üksindusega seotud stressi vastu võitlemiseks.

Uuring: kohtunikud on värvisõltuvad

2005. aastal ajakirjas New Scientist Magazine avaldatud uudis, et punasesse riietatud sportlased saavutasid märkimisväärselt paremaid tulemusi, kui nende teisevärvilised kaasvõistlejad, tekitas teadusmaailmas suure diskussiooni. Kas ikka saab värvil olla füüsilise pingutuse juures selline mõju?

Vastilmunud väljaanne Psychological Science lisab uute uuringutulemustega aga veelgi õli tulle. Nimelt väidavad Saksamaa Münsteri Ülikooli teadlased, et nende poolt läbi viidud katsetest ilmnes, et punane võistlusvorm ei mõjuta positiivselt mitte ainult sportlase võistlusvalmidust, vaid mõjutab tugevalt ka kohtunikku suhtuma punases kostüümis sportlasesse oluliselt soosivamalt.

Oma väite kinnituseks viisid teadlased läbi katse 42 taekwondo kohtunikuga, kellele näidati erinevaid videoklippe punases ja sinises kaitserõivastuses sportlaste omavahelisest mõõduvõtmisest ning paluti neil siis anda sportlastele klippidelt nähtavate rünnakute eest punkte. Peale klippide vaatamist vahetati seal osalevate sportlaste kaitserõisvastuse värvid digitaalselt (sinine punaseks ja vastupidi) ning näidati samu klippe samadele kohtunikele uuesti.

Ilmnes, et samade kohtunike poolt anti samadele sportlastele samade soorituste eest punases kaitserõivastuses rünnakute eest 13% enam punkte, kui nad olid saanud sinises kaitserõivastuses. Ka korduskatse mõningase aja pärast andis sama suurusjärgu tulemuse.

Kas punases särgis võib peituda ka võti hiljutised Euroopa meistrivõistlused jalgpallis võitnud Hispaania edu lahtimõtestamiseks? Mingi maagia selles punases igal juhul on ...

Uuring: kurb meeleolu on parim õpetaja

Eks ole me kõik viimastel aastatel ajakirjanduse vahendusel lugenud erinevate hariduspraktikute heietusi sellest, kui oluline on koolikeskkonnas lapse rõõmus ja rahulolev meeleolu. Psüholoogiateemalise teadusväljaande Developmental Science viimases numbris väidavad aga USA ja Ühendkuningriigi teadlased, et nende uurimus näitas, et kurvas meeleolus lapse psüühika on keskendumist ja faktitäpsust nõudvate distsipliinide suhtes märkimisväärselt vastuvõtlikum.

Eksperimendi käigus mängiti kokku 91 lapsest koosnevale kahele testgruppile ette vastavalt kas kurbasid või lõbusaid video- ja audioklippe, peale millede kogemist paluti osalistel leida suuremast pildist sinna paigutatud erinevaid geomeetrilisi kujundeid. Nagu öeldud, suutsid rõõmsas meeleolus olevad lapsed avastada märkimisväärselt vähem kujundeid, kui need, kes olid enne katset kogenud kurba audiovisuaali.

Teadlased põhjendavad sellist uuringutulemust meie psüühika omapäraga, mille puhul rõõmsas meeleolus valdab meid rahulolu ning me oleme vastuvõtlikumad laiemale spektrile maailmast tulevale teabele. Samal ajal kurvas meeleolus olles on meie psüühika juba alateadlikult häälstunud üksikasjade tabamisele. Niisamuti ärritavad meid kurvast peast oluliselt enam asju, kui rõõmsameelsena maailma kui suurt tervikut tunnetades.

Samas märgivad teadlased õigustatult, et loominguliste distsipliinide puhul on rõõmus meeleolu kahtlemata loovust soodustav faktor ja kurbus võib seal pigem isegi pärssivaks osutuda.

Uuring: sotsiaalsed sidemed kui silmamoondajad

Oled äkki isegi tähele pannud, et mõne kindla seltskonnaga mägedes matkates, tundub üks ja sama mägi palju laugem, kui teistega sama mäetippu võttes? Nüüd on brittide autoriteetne Plymouthi Ülikool ette võtnud selle illusiooni põhjuste uurimise.

Nimelt tuvastasid ka teadlased, et hea sõbra või väga lähedase inimese lähedalolek sundis katsealuseid hindama katse käigus vaadeldud kallakut kuni 20% laugemaks, kui seda tegid eraldiseisvad katsealused. Piisas isegi lähedase inimese peale mõtlemisest, kui katse andis umbes samasuunalise tulemuse.

Ajakirjas Journal of Experimental Social Psychology avaldatud pikemas uuringuaruandes jõuavad teadlased muuhulgas järeldusele, et sotsiaalsetest sidemetest tekitatud turvatunne muudab ka inimese alateadvuses paljud teravad nurgad enam ümaramaks ning suhtekuristikud pigem laugeteks nõlvadeks.

Eks ole see fenomen ka hea seletus suuremate riskide võtmisele sõprade seltskonnas, kus sõprade vaheliste sotsiaalsete sidemete tekitatud turvatunne kantakse üle tavaolukorras ohtlikule situatsioonile.

BOKU õpetab lapsi programmeerima

Üheksakümnendate algusest mäletan veel tänaseni arvutiõpetuse tunde, kus mustvalge kuvari taga Basicu programmeerimiskeeles etteantud teemal loovaid lahendusi pidime välja mõtlema. Programmeerimine kui uudne tegevus kõrvale jättes, tundus siis see naljakate seosetute sõnade ja numbrite kooslus enam kui igav. Rääkimata lõpplahendusest, mis parimal juhul mõnesajakilobaidise mänguna kahvatul kuvariekraanil piksleid liigutas.

Ei osanud me siis aimata, et tehnoloogia kiirteel saab programmeerimine õige pea olema osaks lapse loomingulisuse kasvatamisel. Just sellise ideega tulid aga maikuisel Microsoft Research Tech Fair 2007 üritusel välja Microsofti arendusüksuse tegelased, kui tutvustasid BOKU nimelise programmeerimismängu ideelahendust.

BOKU kujutab endast Xbox 360® mängukonsooli baasil toimivat mängukeskkonda, kus lihtsate käitumiskaartide abil suunatakse robotipoisi elu ja tegemisi. Seejuures ei kasutata selle tegevuse juures traditsioonilist programmeerimiskeelt ega keerulisi voodiagramme. Pigem on mängus rõhk programmeerimise ja laiemalt küberneetika loogika ja süsteemi tutvustamisel läbi lapse maailma elementidest simulatsioonimudelite, tagasisidelahenduste, sensorite ja MPI teateedastuse teegi loomise ja kasutamise.

The user is exposed to behavior arbitration, generality, representation of an abstract state, real-time experimentation and feedback, simulation, sensors, physics, and message passing. The programming environment is integrated in an attractive gaming world and controlled entirely via an Xbox 360 game controller.

Formaalse loogika õppetundidele lisaks juba väga noorest peast meid ümbritseva tarkvaramaailma loogika mõistmine avab kahtlemata tulevikus uusi uksi mitte ainult matkereaalsuse senisest tõhusamaks juurutamiseks vaid loodetavasti ka uute sammudeni virtuaalse reaalsuse loomisel, milline täna on veel paljuski kitsa ringi nö koodi-inimeste pärusmaa. Lisaks oleks ju ääretult värskendav näiteks viieaastase patsidega tüdrukutirtsu kommentaar tõsisest töömehest isa püüdlustele mõnda tehnoloogiaküsimust omal viisil lahendada, et „issi, see asi ei toimi nii“!

Küberrünnakud said kunstiks valatud

Oled äkki isegi väikese loomepuhangu käigus mõtisklenud, milline võiks välja näha üks korralik arvutiviirus? Lihtsast mõtisklusest kaugemale otsustas aga minna brittide e-turvalisuse eestkõneleja MessageLabs Ltd, kes võttis ühendust maailmakuulsa Rumeenia päritolu uue meedia kunstnik Alex Dragulescu'ga ning palus tal inimsilmale nähtavaks muuta terve rida arvutiviirusi ja muid e-maailma ohtusid.

Peale väikest eksperimenteerimist valmiski Dragulescul projekt malwarez. Nii nagu ka tema varasemad taiesed, on malwarez tänaseks pakkunud palju kõneainet mitte ainult e-turvalisuse maailmas, vaid taiesed on oma kunstiliselt tasemelt erutusvärinaid tekitanud ka uue-meedia ringkondades.

Malwarez is a series of visualization of worms, viruses, trojans and spyware code. For each piece of disassembled code, API calls, memory addresses and subroutines are tracked and analyzed. Their frequency, density and grouping are mapped to the inputs of an algorithm that grows a virtual 3D entity. Therefore the patterns and rhythms found in the data drive the configuration of the artificial organism.

Omamoodi huvitav on veel ka viis, kuidas MessageLabs kunstnikule arutipahalasi arusaadavaks tegi. Nimelt saatis firma kahjutustatud ja passiivsed pahalaste failid kunstniku arvutisse e-posti teel. Dragulescu avas viiruse koodi ning püüdis sealt tabada teatud sõnalisi või arvulisi mustreid ning assotsiatsioone. Avastatud mustrid ja assotsiatsioonid muutis kunstnik algoritmiks, mille andis närida 3D kujundeid genereerivale tarkvarale. Tulemus on päris vahva.

The process of creating the art was like none other. MessageLabs carefully sent Dragulescu the once-harmful files after modifying them so his computers would not contract the viruses. Dragulescu looked for the frequency of certain occurrences in a virus, such as particular network sockets that it was designed to compromise. He fed the resulting data into a program he created with an algorithm to grow the viruses and Trojans visually.

Järgmiseks üritab kunstinik koostada blogide omanike portreesid blogi sisu ja omanike online tegutsemise mustri põhjal.

Siinse kande illustratsiooniks oleval pildil ilutseb kurikuulus IRCbot.

Domeeninimega ratsa rikkaks

Reedene BBC uudisteportaal annab teada järjekordsest õnneseenest, kes dot com kuldajastul üheksakümnendate keskpaigas muuseas 20 USD eest ostetud domeeninimega on rikkaks saanud. Nimelt osteti eelmisel nädalal internetioksjoni vahendusel 2,6M USD eest 1994. aastast Chris Clark nimelisele USA kodanikule kuulunud domeeninimi www.pizza.com. Clark ise oli domeeni kasutanud väikestviisi reklaami müügiks, omamata sellega erilisi suuri plaane. Plaanid olid aga kiired tekkima, kui www.vodka.com 2006. aastal 3M USD eest ühe samasuguse õnneseene poolt Venemaale müüdud sai.

"I thought, 'Why don't I just try to see what the level of interest is?'" Mr Clark said. "If someone's willing to pay that much for Vodka.com, maybe there's more interest in pizza.com."

Ja huvi oli vägagi reaalne - kasumimarginaal 2,6 miljonit miinus 280 USD, mis kulus domeeni ülalpidamisele.

Matrix saabub juba homme ?

Neljapäevane NewScience.com avaldas äärmiselt põneva viite USA Brookhaven National Laboratory in Upton New York (BNL) aruandele virtuaalse reaalsuse modelleerimisest. Nimelt pakuvad selle teadusasutuse eksperdid, et inimsilmale reaalsusest eristamatu virtuaalne reaalsus võib tegelikkuseks saada juba lähiajal.

Nagu BNL teadlase Michael McGuigani asjakohases teadusartiklis kirjas, on teadlased viimasel ajal US Department of Energy tellimusel viinud läbi terve rea arvuti-katseid, üritamaks saavutada maksimaalselt kvaliteetne tulemus virtuaalse reaalsuse visuaalsel kujutamisel.

Virtuaalse reaalsuse omamoodi mõõdupuuks on nii USA kui ka maailma teistele asjakohastele teadusasutustele kujunenud kaasaegse arvutiteaduse isa Alan Turingu poolt 1950. aastal välja pakutud tehisintellekti taseme hindamise "Turing Test":

In 1950, Alan Turing, the father of modern computer science, proposed the ultimate test of artificial intelligence – a human judge engaging in a three-way conversation with a machine and another human should be unable to reliably distinguish man from machine.

Turing Test'i edasiarendusena on teadlased kasutusele võtnud "Graphics Turing Test'i", mille sisuks siis inimsilma abil virtuaalse reaalsuse graafilise kujutise ja tema toimimise (liikumise) reaalsusest eristatavuse testimine.

Kuigi suur hulk täna turul olevaid tarkvaralisi lahendusi suudavad algupärandile ääretult lähedaselt taasesitada keskkondasid staatiliselt, on nende kujutiste inimsilmale söödavalt "ellu äratamine" osutunud tõsiseks väljakutseks. Nimelt vajab inimsilmale häirimatult liikuv kujutis minimaalselt kaadrisagedust vähemalt 30 kaadrit sekundis. Arvestades aga üliheal graafilisel tasemel kujutise mahtu (mega)baitides, võib vaid ette kujutada, mida arvuti op.mälule tähendab sellise pildi erineval kujul taasesitamine 30 korda igas sekundis.

McGuigan otsustas selle väljakutse aga siiski vastu võtta ja kasutas modelleerimiseks ka tulevikuveebis korduvalt tutvustatud IBM Blue Gene/L superarvutit. Nimetatu andmetöötlusvõimsus ulatub siis kuskile sinna 103 teraflopi kanti sekundis. Võrdluseks, et tavalise kalkulaatori andmetöötlusvõimus on umbes 10 floppi sekundis.

Eriliselt keskendus McGuigan oma katses valguse ja objektide omavahelise suhestumise taasesitamisele. Samuti asjakohaste modelleerimise ja ray-tracing tarkvaraliste lahenduste toimimisele virtuaalsete live lahenduste loomisel.

The nice thing about this ray tracing is that the human eye can see it as natural. There are actually several types of ray-tracing software out there – I chose one that was relatively easy to port to a large number of processors. But others might be faster and even more realistic if they are used in parallel computing.

Nagu katsed näitasid, osutus ka täna teadaolevaist ühe võimsama superarvuti võimsus Turing Testi läbimiseks ebapiisavaks. Küll suutis Blue Gene/L peal jooksutatud modelleerimistarkvara ray-tracingu abil luua ülirealistliku staatilise taasesituse, kuid live esitus osutus veel vägagi vaevaliseks. McGuigani hinnangul oleks virtuaalsusesse kantud kujutise inimsilmale sujuvaks liikumiseks vajalik ca 1000 teraflopine andmetöötlusvõimsus (siis 10 korda enam, kui hetkel suurim olemasolev). Selline võimsus pole aga tänast tehnoloogia arengu kiirust arvestades mõne aasta möödudes üldse mingi müstika.

Et kinolinalt tuttava Matrixi loomine on veel nii mõnelegi teadlasele hetkel enam kui kosmoseteadus, siis on McGuigani katsete tulemused ja ülijulged järeldused juba teadusfoorumites saanud ka mitmete tuntud teaduskeskuste ekspertide kriitika osaliseks. "Virtuaalse reaalsuse modelleerimine pole nii lihtne" on läbivaks teemaks neis kõigis. BNL teadlased ei lase sellest ennast kõigutada. Ja õigustatult:

McGuigan agrees that realistic animation poses its own problems. "Modelling that fluidity is difficult," he says. "You have to make sure that when something jumps in the virtual world it appears heavy." But he remains optimistic that animation software will be up to the task. "Physical reality is about animation and lighting," he says. "We've done the lighting now – the animation will follow."

Ehk siis päris homme me enda ümber virtuaalseid maju ja autosid veel suure tõenäosusega ei näe, küll aga võime juba Eesti Vabariigi 100 sünniaastapäevaks kümne aasta pärast virtuaalse Tallinna koos reaalselt sõitva Kopli trammiga püsti panna kasvõi keset Punast Väljakut.

50 aastat vastuolulist protestisümbolit

Eesti Vabariigi 90. juubeliaastal on passlik meenutada veel ühte suurt juubelit. Nimelt saab 2008. aastal 50 aastaseks maailmakuulus protestisümbol ☮. Juubelist ajendatuna pühendas pikema loo sellele sümbolile ka möödunud-neljapäevane BBC uudisteportaal.

Disainer Gerald Holtom´i poolt eelmise sajandi 1958. aastal loodud sümboli võtsid esimesena kasutusele tuurmarelva vastase võitluse aktivistid, keda Holtom veenis nende sõnumi mõjukuse tõstmiseks kasutusele võtma mingit unikaalset märki. Selliseks, hiljem sümboliks kujunenud, märgiks saigi Holtomi poolt loodud sümbioos maakera kujutava ringi sisse kujundatud mereväe semafoortähestiku tähtedest N ja D. Vastava tähendusega siis Nuclear (tuuma) ja Disarmament (desarmeerimine).

He considered using a Christian cross motif but, instead, settled on using letters from the semaphore - or flag-signalling - alphabet, super-imposing N (uclear) on D (isarmament) and placing them within a circle symbolising Earth.

Kuigi protestisümbolile on läbi aegade omistatud erinevaid, vägagi vastuolulisi tähendusi, ei ole ei aktivistid, ega ka Holtomi esindajad märki ametlikult registreerinud, järgides põhimõtet, et vabaduse sümbol ei saa olla kellegi oma.

CND has never registered the sign as a trademark, arguing that "a symbol of freedom, it is free for all". It has now appeared on millions of mugs, T-shirts, rings and nose-studs. Bizarrely, it has also made an appearance on packets of Lucky Strike cigarettes.

Uuring: koduväljaku eelist pole olemas!

Üldlevinud uskumus, et kui sportlane või meeskond võistleb oma koduväljakul, on tal teatud eelised võidu saavutaiseks, on Saksamaa Münsteri Ülikooli teadlaste väitel osutunud vääraks. Selle uskumuse ümberlükkamiseks analüüsisid Münsteri füüsikud 12 000 Bundesliiga mängu aastatel 1965-1927.

Physicists Andreas Heuer and Oliver Rubner at the University of Münster in Germany analysed over 12,000 soccer matches in the German Bundesliga between 1965 and 2007. Goal difference was used to gauge team performance, rather than games won, because it arguably gives a more reliable picture, says Rubner.

Hinnatava edu mõõdupuuks võeti iga võistluse väravate vahe, hindamaks selle vahe statistilise seose olulisust suhtes mängu toimumise kohaga.

12 000 mängu analüüsist ilmnes, et 12 000se valimi kohta lõid koduväljakul mänginud meeskonnad keskmiselt 0,7 väravat mängu kohta enam kui külalisvõistlejad, kuid see erinevus ei osutunud analüüsijate hinnangul statistiliselt oluliseks. Seda enam, et ekstrapoleerides mängude tulemused lõpmatule hulgale mängudele, osutus kodumängijate edu külaliste ees nullilähedaseks.

Though some teams may appear particularly strong at their own ground, this assumption is often based on wins from a limited number of games, says Rubner. Any extra home advantage disappeared when the researchers extrapolated to an infinite number of games.

Samuti tuvastasid uurijad, et ükski 12 000ses valimis olnud meeskondadest ei skoorinud koduväljakul eriliselt enam kui mõni teine omal koduväljakul.

Uuring: kas kunst teeb targaks?

USA erakapitalil baseeruv filantroopiafond DANA Foundation avalikustas teisipäeval nende finantseerimisel USA suurimates ülikoolides läbi viidud uuringu tulemused, mille raames analüüsiti kunstilembuse ja edukuse vahelisi seoseid. Või nagu teadlased ise oma töö põhiprobleemi sõnastasid:

"Are smart people drawn to the arts or does arts training make people smarter?"

Kuna tegemist oli ääretult mahuka uuringuga, mille käigus viisid muuhulgas Stanfordi, Harvardi ja Berkley ülikoolide teadlased kolme aasta jooksul läbi sadu katseid ja töötasid läbi kümneid tuhandeid ühikuid teadusdokumente, siis tulevikuveebi tarbeks võtan alljärgnevalt kokku vaid mõned huvitavamad järeldused.

Niisiis, nagu räägib meile uuringuaruanne:

1. Laste muusikaõpingud mõjutavad positiivselt laste geomeetrilise kujutlusvõime arengut. Ehk siis on muusikat õppinul hiljem enam soodumust saada heaks sisekujundajaks või projekteerijaks;

2. DANA finantseeritud uuring kinnitas fakti, et lapse varajane kirjaoskus on vahetus seoses muusikadistsipliinide õppimisega (nt laulukooris käimisega);

3. Samuti omab muusikadistsipliinide õppimine tugevat seost inimese tekstimälu mahuga (mäletamne läbi kõne kõla) ning ka inimese oskusega käidelda semantilist informatsiooni (leida õiges kohas õigeid sõnu);

4. Tantsuõpingud suurendavad inimese vastuvõtlikkust kehaliselt väljendatud informatsiooni suhtes ning ka ise ennast paremini visuaalsete märkide keeles arusaadavaks teha. Nii näiteks on heal tantsijal tõhusam kõnet õppida läbi rohkete zhestide.

Although “there is still a lot of work to be done,” says Dr. Gazzaniga from the Univerity of California, the consortium’s research so far has clarified the way forward. “We now have further reasons to believe that training in the arts has positive benefits for more general cognitive mechanisms.”

Elik siis - pole kindel, et kunstihuvi just targaks teeb, küll aga arendab ta DANA aruande kohaselt palju enamaid inimese tajusid, kui vaid esteetilise naudingu saamiseks vajalik. Või siis loob vähemalt soodumuse selliseks arenguks.

Innovatsioon 2008: su arvuti tunneb su ära!

Saksamaa Regensburg'i Ülikooli spin-off firma Psylock GmbH tutvustas selleaastasel CeBIT väljanäitusel huvitavat kasutaja turvalise autentimise tarkvara PsyLock, milline baseerub klaviatuuri kasutaja trüki-käitumise identifitseerimisel.

Psylock identifies users on the basis of their individual typing behavior – a cost-efficient, reliable authentication method. Without passwords, without sensors. With high security.

Kasutaja trüki-käitumise õppimiseks peab süsteemi sisestama kaheksa korda etteantud pikkusega teksti, mille käigus siis süsteem omandab maatriksi, mida kasutaja alateadlikult kasutab klahvide vajutamisel. Seejuures ei ole süsteemi jaoks oluline, mida trükitakse, vaid see, kuidas seda tehakse. Ükskord maatriksi selgeks õppimisega süsteem aga ei piirdu, vaid õpib kasutaja käitumist pidevalt, kohandudes sellega pidevalt ka kasutaja trükikäitumise muutustega.

The system "learns" with every successful login. It adapts itself to any ongoing changes in typing habits. In the case of abrupt changes, the same applies as for hand injuries.

Kuni senised traditsioonilised biomeetriarakendused on olnud korra fikseeritud andmestiku suhtes äärmiselt staatilised, siis sakslaste lahenduse kontsept lubab päris huvitavaid edasiarendusi ka mahukamate turvasüsteemide projekteerimisel. Näiteks inimkeha käitumisproofiili kaudu autentimine vms. Kuskil aasta tagasi mäletan ühte sellist kehakeele lahendust Iisraeli teadlaste kirjutistest, kuid viimasel ajal pole sarnastest arendustest palju kuulda olnud.

Uuring: beebi kui pilgumagnet

Eelmisel nädalal jäi interaktiivses teadusportaalis PLoS ONE silma Oxfordi Ülikooli teadlaste uuringuaruanne, milles võetakse pikemalt lahata beebi pildi mõju inimese tähelepanule. Uuringu lähteteesiks oli tõdemus, et reklaamiloojad on juba aastaid tagasi tuvastanud seose kuni mõneaastase lapse kujutise ja reklaami tarbija tähelepanu vahel. Kuid millest selline seos?

Katse läbiviimiseks talletasid uurijad 27 täiskasvanute ja beebipilti erinevatest elusituatsioonides. Varustanud täiskasvanud katsealused magnetoentsefalograafi nimelise ajuskänneriga, paluti katsealustel keskenduda arvutikuvarile kuvatud väikesele punasele ristikesele. Samal ajal kuvati 300 millisekundiste hetkedena kuvaril erinevaid laste ja täiskasvanute pilte. Ristikesele keskendumine oli vajalik, et skänneriga jälgida aju nö rahuseisu, mida siis 300 millisekundilised pildihetked püüdsid rikkuda.

Katse tulemusena tuvastati, et täiskasvanute piltide alateadlik 300 millisekundiline kuvamine aktiviseeris katsealustel aju kesk ja tagaosa. Beebipiltide kuvamine aga aju esiosa selle piirkonna, mis meil silmade kohale jääb (orbifrontal cortex). Viimatimainitud piirkond on meil samaaegselt ka see osa ajust, mis töötleb emotsioone.

According to the scientists, it appears to be related to continuous monitoring of prominent reward-related stimuli from the environment. Babies, in other words, can give healthy adults a little happy buzz.

Üheks selle katse kaasjärelduseks sai seletus sünnitusjärgsele depressioonile. Nimelt asub meie aju "depressioonikeskus" vahetus läheduses eelnimetatud emotsioone töötlevale keskusele, mistõttu beebi poolt põhjustatud tugev positiivne emotsioon võib aju poolt mingil hetkel saada hoopis tõlgendatud kui märk depressioonist. Sellest järeldusest kantuna loodavad teadlased õige pea pakkuda vahendeid sünnijärgse depressiooni ära hoidmiseks.

Kent Berridge, a professor of psychology and neuroscience at the University of Michigan, told Discovery News that he was impressed by the way the new study "cleverly confirms Darwin's prediction that human brains are wired to respond with special emotional reactions to infant faces in a basic and immediate way."

Jaapan plaanib allutada Interneti valitsuse kontrollile

Kui leimimise teema läbi aegade vahelduva eduga Eestis mõne poliitiku nime ikka ja jälle meedias esirinnale toob, siis möödunudnädalane International Herald Tribune toob sarnasest valdkonnast meieni ärevaid sõnumeid ka Jaapanimaalt. Nimelt on sealse valitsuse töögrupp välja käinud idee, et sarnaselt trükimeediale, peab ka elektroonilise meedia üle kehtima Jaapani valitsuse senisest suurem kontroll.

"Japan's Internet is increasing its clout, so naturally the government wants to control it," said Kazuo Hizumi, a former journalist who is the Tokyo city lawyer.

Jaapani õigussüsteemis toimib II ilmasõja järgsetest aastatest teatavasti süsteem, kus meediavaldkonnas tegutsemine on valitsuse poolt litsenseeritud tegevus. Selle tulemusena on ka viiekümnendatest aastatest saadik võimul püsinud liberaademokraalik valitsus nautinud äärmiselt toetavat suhtumist kohaliku massimeedia poolt. Arvestades aga internetimeedia kiiret arengut viimasel aastakümnel, on võimuringkonnad nii mõnigi kord pidanud möönma Internetis leviva dissidentliku teabe kontrollimatust ning sellega oma võimetust säilitada senine kontroll riigis toimuva üle.

Uus seaduseelnõu, mis loodetakse parlamendis jõustada 2010. aastaks seaks Interneti teenusepakkujad (ISP) lisaks oma tegevuse litsenseerimiskohustusele allutamisele ka oma teenuse kontendi osas aruandekohuslikuks valitsuse ees. Juba eelmisel aastal kirjutasid avalikud allikad, et Jaapan, läbi riigi juhtiva mobiilse kommunikatsiooni provaideri DoCoMo, tsenseerib ametlikud alla 18 aastaste nimele registreeritud mobiiliseadmete kaudu edastatavat kontenti.

Samas, Jaapani avalikkust jätab valitsuse püüdlus Internetis toimuv suurema kontrolli alla saada, suhteliselt külmaks. Ja kuidas saakski diskussioon tekkida, kui väljaanded tahaks tegevuslitsentsi saada ka järgnevateks perioodideks...

Chris Salzberg, who monitors, comments on and translates some of the Japanese blogosphere for Global Voices, an international blog round-up, said: "It seems that the Web community in Japan is really pretty unaware of all of this, or else just in disbelief. It's a strange situation. Maybe nothing will come of it, but it still seems like something people should at least be paying attention to."

Uuring: uus geen peatab HIV!

Veebruarikuine väljaanne Public Library of Science Pathogens avaldas põneva artikli USA Alberta Ülikooli teadlaste uuringust, mille käigus õnnestus neil inimorganismist avastada HIV levikut peatav geen.

Stephen Barr, a molecular virologist in the Department of Medical Microbiology and Immunology, says his team has identified a gene called TRIM22 that can block HIV infection in a cell culture by preventing the assembly of the virus.

Kuigi nimetatud geenil avastati omadus muuta rakukultuurid HIV leviku suhtes immuunseks, ei ole tänaseni õnnestunud nimetatud geeni käivitada HIV kandvates organismides. Küll aga on teadlastele täna jõukohane TRIM22 "välja lülitada". Välja lülitumise ahelat uurides loodavad uurijad jõuda ka nimetatud geeni manuaalse käivitamiseni HIV kandjatel.

"We are currently trying to figure out why this gene does not work in people infected with HIV and if there is a way to turn this gene on in those individuals," he added. "We hope that our research will lead to the design of new drugs, or vaccines that can halt the person-to-person transmission of HIV and the spread of the virus in the body, thereby blocking the onset of AIDS."

Uuring: sa ei tea, mis on sulle hea!

Kes meist poleks kaunil suvepäeval silmitsenud välikohvikus menüüd ja püüdnud ette kujutada kuidas üks või teine hõrgutis sealt meile maitsta võiks. Nüüd väidavad Harvardi Ülikooli teadlased, et sellise kujutlemise puhul on tegemist inimese suht kasutu enesepettusega, millel pole midagi pistmist hilisema maitse-elamusega, mille saame mõnda neist hõrgutistest tegelikult maitstes. Nimelt on harvardlased kindlaks teinud, et reaalse kogemuse läbimisel toimub inimese teadvuses omamoodi tähelepanu kollaps (attentional collapse), mille tulemusena varasem kujutlus eesseisvast emotsioonist kustub:

It's the idea that when we are actually having an engaging, encompassing experience, it acts like a black hole of imagination, sucking in all of our attention and making our preconceptions irrelevant.

Nagu veebruarikuises ajakirjas Time avaldatud uurimuse kokkuvõttes kirjas, tegid teadlased sellele tõdemusele jõudmiseks mitmeid eksperimente Harvardi Ülikooli tudengitega. Nii näiteks paluti ühel grupil tudengeil laboris eksperimendi käigus süüa kartulikrõpse, shokolaadi ja sardiine. Teise grupi liikmeil lihtsalt paluti mälupiltidele tuginedes kujutada ette ennast söömas kartulikrõpse enne, pärast või samal ajal shokolaadi või sardiinidega. Valdav enamus kujutuspildi läbi teinuid arvas krõpsude söömise oma kujutluses peale sardiine ja enne shokolaadi olevat kõige nauditavam.

Kui nüüd eksperimendi lõppedes paluti nii neid, kes krõpse shokolaadi ja sardiinidega läbisegi sõid, kui ka neid, kes söömist ette kujutasid kirjeldada kartulikrõpsude söömisest saadud emotsiooni, siis oli see mõlemal grupil praktiliselt üks-ühene. Elik siis eelarvamusel mingist toitumismudelist ja sellega seotud ootusest maitseelamusele, ei sõltunud tegelik maitseelamus.

So what does this mean for how we should contemplate our next big decision? For researchers, it's simple. "When looking into the future, never trust your gut. That doesn't mean it's always wrong, you should just never trust it. It never hurts to stop and ask."

Huvitav näide tuuakse artiklis ka inimestevahelistest suhetest. Täpsemalt sellest, kuidas meie taju käitub olukorras, kus elu jooksul valime ühe inimese enda kõrvale kaaslaseks ning kuhu kaovad meie mälupildist kunagi selle inimesega tajudes konkureerinud kandidaadid?

Mida artikkel küll ei käsitle, kuid mida ise hakkasin eile õhtul mõtlema, oli see, et Harvardi teadlaste uuring annab kaudselt ka kinnitust tõdemusele, et otsustamine on alati parem, kui mitteotsustamine. Seda põhjusel, et mitmest alternatiivist ühe kindla valinuna ning tekkinud tähelepanu kollapsi tulemusena, saab meie taju võimaluse uusi väljakutseid valima hakata, viies sellega meid endid samal ajal elus edasi.

Innovatsioon 2008: laiatarbe ajuskänner vaid 3500 krooni eest

Mängukonsoolide tootja Emotiv Systems annab teada, et plaanib 2008. aastal ca 3500 Eesti kroonise hinnaga paisata müüki omamoodi laiatarbe ajuskänneri.

Nimelt on firma töötanud välja Emotive EPOC nimelise sensorlahenduse, mis kujutab endast kiivrisarnast sensorite komplekti (vaata pilti), mis pähe asetatuna suudab lugeda emotsioonide ja muu ajutegevuse tulemusena ajus tekkivaid elektrilahendusi.

The headset's sensors are designed to detect conscious thoughts and expressions as well as "non-conscious emotions" by reading electrical signals around the brain, says the company, which demonstrated the wireless gadget at the Game Developers Conference in San Francisco.

Esialgu on kiivrilahendus mõeldud Emotiv enda mängukonsoolide juures joysticu funktsionaalsusega kasutamiseks. Kuid juba on väidetavalt beetana olemas ka PC lahendused, kus seda sensorsüsteemi väljaspool Emotiv´i juhtkonsooli osana kasutada saab.

Innovatsioon 2008: sõbralikud sibulad

Et tulevikuveeb väga igavalt poliitikakeskseks ei muutuks, annab Uus-Meremaa Crop and Food Research teada, et on geneetilise muudatuse tulemusena aretanud pisaravaba sibula sordi. Selleks neutraliseerisid nad sibula aretuse käigus geeni, mis tootis pisaraid tekitavat väävliensüümi.

The technology creates a sequence that switches off the tear-inducing gene in the onion so it doesn't produce the enzyme. So when you slice the vegetable, it doesn't produce tears.

Lisaks väävliensüümi tootmise lõpetamisele, usuvad teadlased, et selleks kasutatud aineid on võimalik suunata sibula maitse ja lõhnaomaduste parandamiseks.

Kuigi sibula nö prototüüp on täna juba olemas, usuvad teadlased, et enne 10 aastat ta poelettidele ei jõua. Igasugu tervisele võimalike mõjude analüüs võtvat sedavõrd palju aega. Eks ole geneetiliselt muundatud organismidele (GMO) ka piisavalt negatiivne foon avalikkuses loodud, et erinevad protseduurid kahetsusväärselt pika aja võtaksid.

Uuring: mõrv poliitreklaamis on mõjusaim?

Eile alustatud poliitikauuringute ülevaate jätkuks vaataks natuke poliitreklaame. Kas agressiivne ja ebameeldivate teemadega poliitreklaam on mõjus? Kas sõbralik enesekiitus poliitreklaamis toob juurde valijaid? Need on vaid mõned küsimused, millele oma pikemas uurimistöös otsisid vastuseid ka USA Notre Dame ja Texase ülikoolide teadurid. Selleks testisid nimetatud ülikoolide teadlased reklaamide mõju analüüsimiseks potentsiaalseid USA 2004. aasta valimistel hääletavaid 18-24 aastaseid noori. Katsetel osalenuile näidati erineva agresiivsuse tasemega poliitreklaame ning paluti siis seitsmepallisel skaalal hinnata reklaamitava/rünnatava kandidaadi poolt hääletamise tõenäosust.

Tulemused olid päris huvitavad. Näiteks kui varasemalt konkreetse kandidaadi suhtes positiivselt meelestatud katsealusele näidati seda kandidaati ründavat või temaga seotud sümboleid hävitavat reklaami, märkis 14% oma toetuse kasvu sellele kandidaadile. Vastupidiselt ootustele aga märkis teine 14% katsealustest rünnatava kandidaadi suhtes hoopis oma toetuse vähenemist, suhtudes samal ajal märkimisväärselt positiivsemalt ründavasse poolde.

Positiivsete enesekiituse valimisreklaamide näitamine ei mõjutanud katsealuste valimiskäitumist aga üldse märkimisväärsel määral.

We do not conclude that positive political ads are not effective or that negative advertising should be used instead of positive advertising. Rather, our focus is on pointing out that negative advertising has several potential effects.

Elik' siis - kui vihkame, siis massiteadvuses tegelikult pigem armastame. Sedasi ka valimiskäitmises. Mida ebameeldivam on reklaam, seda enam ta reklaamitava suhtes positiivselt massi mõjutab. Kui seadused vägivalla avalikku eksponeerimist ei keelaks, siis oleks ameeriklaste uuringu kohaselt tele-ekraanil vastaskandidaadi sümboolne hukkamine ebameeldiva toiminguna tõenäoliselt kõige mõjusam poliitreklaami trikk üldse. Seniks aga piirdutakse edukalt nimetatud toimingu erinevate metafooridega.