E-aju vaid 10 aasta kaugusel?

Kuulsal juulikuisel TED konverentsil astus ühe esinejana üles ka Shveitsis tegutseva kunstlikku aju konstrueeriva Blue Brain nimelise projekti eestvedaja Henry Markram. 2005. aastal käivitatud projekti raames on juba suudetud kaardistada imetaja aju kõige keerukamaid protsesse juhtiva ajukoore pindmise osa neuronstruktuuri mustri ning modelleerinud selle põhjal aju toimimise arvutisimulatsiooni. Simulatsiooni „jooksutatakse“ täna IBM hiidarvuti Blue Gene peal, et lõpuni mõista ajukoore neuronite toimimist erinevates tingimustes. Ning lõppkokkuvõttes, nagu Markram prognoosib, jõuda lähimal kümnendil ka konstrueeritud aju füüsilise kujuni.

Eduka salajutu saladus peitub kõrvas

Juunikuine loodusteaduste kuukiri Naturwissenschaften avaldab huvitava kirjutise kõigile salajuttude puhujaile. Itaalia teadlaste terve rea välikatsete tulemusena koorus nimelt välja, et juba varasemast teada-tuntud inimkeha asümmeetriast tulenevalt, on ka inimkõrval sõltuvalt tema poolusest eelistus teatud liiki teabe vastuvõtuks. Seniste laboritestidega kinnitust leidnud asümmeetria efektile lisaks tuvastasid teadlased, et inimorganism eelistab alateadlikult parema kõrva kaudu võtta vastu informatsiooni ning vasaku kõrva kaudu taustaheli:

"It depends on the type of input: speech is heard 'better' with the right ear, if the characteristics to be processed are those connected to the sounds of a given language (i.e phonemes), whereas the left ear might have an advantage in discriminating non-phonemic aspects of speech (i.e. prosody, emotional cues, etc.),"

Samuti näitasid mürarohketes Itaalia diskoteekides läbi viidud välikatsed, et katsealused täitsid neile antud ülesandeid märkimisväärselt suurema tõenäosusega, kui need olid edasi antud paremasse kõrva, samal ajal, kui kaasa laulma kiputi vasakul asuva kaaslase poolt keerutatud viisijuppi.

Ehk siis - kui soovid, et sind kuulda võetaks, hoolitse selle eest, et edastad oma jutu pigem kaaslase paremasse kõrva. Kui aga soovid edastada emotsioone, on suurem tõenäosus neid edasi anda läbi vasaku kõrva.

Uuringuraporti inglise keelse kokkuvõttega LiveScience vahendusel saad tutvuda SIIN.

Muideks, kummal pool pidi abielunaine oma mehest käima? Info või emotsioonide pool?

Uuring: rasedus teeb naised nutikamaks!

Oled äkki isegi kohanud fenomeni, et lapseootel kaunis neidis kurdab mälunõrkust ning mõttemaailma pikatoimelisust? Kes meist poleks. Tuleb aga välja, et tegelikult toimivad lapseootel naisterahva organismis protsessid hoops vastupidiselt - rasedus muudab naised nutikamaks.

Nagu kirjutab hiljutine The Guardian viitega Austraalia Canberra Ülikooli teadlaste kümne aasta pikkusele uurimustööle, väidavad teadlased, et vastupidiselt senistele linnalegendidele, et lapseootel naiste vaimsus nõrgeneb, näitavad testid, et raseduse esimestel kuudel naiste vaimne küpsus isegi paraneb. Ning veelgi enam - raseduse käigus saavutatud mõtteteravus ei kao lapse sündides, vaid jääb naist saatma ka tulevases elus.

Miks aga siiski raseduse käigus väidetakse tekkivat vaimuaktiivsuse langus? Samasisulisi uuringuid teinud USA Virginia Ülikooli teadlased oletavad, et tegemist võib olla episoodilise nähtusega, kui naise ajus restruktureeritakse toimivaid protsesse, saamaks hakkama vaimselt uue keskkonnaga - ema rolliga. Restruktureerumise käigus tekkivaks kõrvalproduktiks on aga tõepoolest see, et muuhulgas "raputatakse" paika ka naise kognitiivsed võimed, mille tulemusena testid näitavadki paljude naiste puhul peale lapse sündi isegi paremat vaimuteravust, kui enne rasedust.

Uuring: halbu mälestusi saab kustutada!

Kes meist poleks vähemalt korra elus unistanud nupust, mille abil kõik ebameeldivad mõtted ja mälestused ära kustutada. Just nagu arvutil - kustutada kõik ebavajalikud kataloogid, et minna kiiremini edasi vaid vajalikega. Kuni viimase eelmise aasta lõpuni pidasid teadlased ajutegevuse sellisel tasemel manipuleerimist aga võimatuks, kuna arvati, et meie aju neuronid tegelevad erinevates aju piirkondades ühte moodi nii info töötlemise kui ka salvestamisega.

2008. aasta detsembris tulid aga New Yorgi Ülikooli SUNY teadlased välja avastusega, et varasemalt teada ja tuntud ajumolekul PKMzeta salvestab vaid kõige keerulisemaid mälestusi - ruumitaju teavet, hirmu jms, kuid ei oma seost selle info töötlemise või käitlemisega. Samuti ei salvestu seal meie üldiste hakkama saamise oskustega seotud teave. Ehk siis ilmnes, et PKMzeta on meie aju kõvaketta selline sektor, kuhu salvestatakse vaid kõige tugevama emotsionaalse laenguga teave.

Uurimisgruppi juhtinud SUNY professor Andre A. Fenton on veendunud, et lähimail aastail õnnestub neil tuvastada ka nimetatud molekuli manipuleerimise metoodika, et täna vaid teoreetiliselt võimalik mõtete mehaaniline kustutamine saaks ka tegelikkuses teoks. Farmakoloogiasse jõuab avastuse mõju tõenäoliselt palju varem, ravimaks selliseid nähtuseid nagu sõltuvused, depressioon, foobiad jms. Kui teame, millist osa me aju mikromaailmast on vaja mõjutada, on vaid tehnika küsimus, millal selle mõjutamiseni jõutakse.

Uuring: miks me haigutame?

Oled sa tähele pannud, et kui uni meid just jalapealt maha ei murra, me pakaselise ilmaga haigutama ei kipu? Samuti pole haigutamine meil sage kaaslane saunalaval. Miks see nii on? New Yorki Binghamton University (BU) teadlastel on selle kohta huvitav seletus.

Nagu väidavad detsembri keskpaiga Discovery veebiajakirjas BU teadlased, haigutavad enamik imetajaid selleks, et suurema hulga, kehatemperatuurist madalama temperatuuriga, õhu sissehingamise kaudu alandada nt pingelise tegevuse tõttu kasvanud ajutemperatuuri. Algselt püstitasid teadlased taolise hüpoteesi peale katseid lindudega. Teatavasti moodustab enamikel lindudel aju proportsionaalselt väga suure osa tema peast, mistõttu ka aju temperatuuri muutused peaks omama kõige suuremat mõju tema organismi talitlusele. Ühe sellise katse käigus vaadeldi lindude (konkreetselt papagoide) käitumist kolmes erinevas keskkonnas: aja jooksul kasvava temperatuuriga, kõrge stabiilse temperatuuriga ning keskpärase elutemperatuuriga ruumis. Ilmnes, et kui kahe viimasena mainitu puhul lindude haigutuste arv oluliselt ei muutunud, siis esimese puhul (stabiilselt kasvav temperatuur) kasvas pea-aegu kahekordseks.

Avaldatud aruandes seletavad teadlased haigutust kui jahutusõhu toomist ajju verd juhtiva veresoonkonna jahutamiseks. Sel põhjusel ei haiguta me reeglina kuumas saunas (sest välisõhk on kordades kuumem me keha sisetemperatuurist) ning pakaselisel tänaval (sest siis on keha temperatuur niigi madal ja veelgi enam jahutamine viiks külmashokini).

Lindudega tehtud katset kinnitavad muuseas ka varasemad inimeste kliinilised uuringud. Näiteks on sclerosis multiplexi põdevate patsientide puhul täheldatavad keha termoregulatsiooni kõrvalekalded, mis tingivad ebaloomulikult sageda haigutamisreakstiooni.

Huvitav on teadlaste aruandes veel see, et ka hommikune kiire ärkamine kasvatab meie aju temperatuuri, kuna aju lülitub ühest talitlusrezhiimist teise, mille tulemusena kiirenenud protsessid me "protsessorit" kuumendavad. Täpselt nagu arvutil.

Ehk siis, kui tunnete, et haigutamine võimust võtma hakkab, haigutage aga terviseks! Või veel parem, jahutage oma pead rüübates klaasikese vett, pistke pea aknast välja ja hingake paar sõõmu jahedat õhku või, kellel võimalik, võtke üks korralik jahe dušš!

Oled sa parema- või vasakusilmne?

On ammuteada tõde, et umbes 2/3 inimestest me ümber on paremakäelised ning ülejäänud vasaku- või mõlemakäelised. Vähemteada on aga fakt, et nii nagu enamikel inimestel on domineeriv üks käe- või jalapoolus (oluline nt golfimängus), erinevad inimesed ka domineeriva silma poolest. Sellealaseid uuringuid on mitmeid aastaid läbi viinud muuhulgas Moskvas asuv Современная гуманитарная академия.

Nii näiteks on eelnimetatud uurimisasutuse teadlased katsete kaudu kindlaks teinud, et vasaksilmsete inimeste vasak silm reageerib vasakult tulevale informatsioonile märkimisväärselt operatiivsemalt. Samuti on oluline vahe silmadega informatsiooni hõlmamise ulatuses. Nii hõlmavad vasaksilmsed olulised kiiremini ja suuremal hulgal vsakult poolt tulevat infot, kui paremalt poolt ja vastupidi. Seda võib igaüks testida, proovides lihtsat raamatuteksti lugedes korda mööda nii vasaku kui ka parema silmaga.

Miks eeltoodu oluline on? Tõenäoliselt on siin ainest mõtisklemaks selle üle, et kas ka vasaksilmsete inimeste elu-ja-tegemiste lihtsustamiseks saaks midagi ette võtta, sarnaselt näiteks vasakukälistele kohandatud olmevahenditega.

Uuring: 39 aastased on kõige ajukamad

Kas tead, millal Sa vananema hakkad? Vananema selles mõttes, et reaktsioon aeglustub ning kiirete autode ja ilusate inimeste asemel hakkad eelistama pigem mõnusalt kulgevaid sõiduvahendeid sõbralike inimeste seltsis. Nagu väidavad USA Kalifornia Ülikooli UCLA teadlased, on selleks vanuseks 39. eluaasta.

Nagu nädalapäevad tagasi avaldatud UCLA pressiteates kirjeldatakse, viisid teadlased oma tõdemuseni jõudmiseks esindusliku vanuselise valimiga testgrupis läbi lihtsa 10 sekundi jooksul sõrmega lauale koputamise katse. Selleks pidid katsealused enne magnet-resonants tomograafia MRI seadmega nende aju esiosa pildistamist võimalikult kiiresti koputama sõrmeotsaga laual asuvale andurile, milline siis loendas koputuste arvu. Seejärel tehti katsealuste aju esiosast pilt, tuvastamaks seal müeliini osakaalu. Müeliin on meie kehas spetsiifiline rasv, mis ümbritseb närvirakkude kõige pikemaid jätkeid – aksoneid. Müeliin on otsekui isolatsioonikiht, mis on vajalik närviimpulsside kiireks liikumiseks.

Ilmnes, et katsealuste vanuse, koputuste arvu ja müeliini sisalduse vahel ajus on statistiliselt oluline seos. Täpsemalt siis, oli 39 aastaste ajus müeliini sisaldus keskmiselt kõige suurem ning ka närviimpulsside liikumine kõige kiirem. Viimane väljendus siis suutlikkuses 10 sekundi jooksul aju poolt formuleeritud koputamise korraldust teostada.

Nimetatust nooremas vanuses ei olnud müeliini sisaldus veel saavutanud oma keskmist kõrgeimat taset ning vanemas vanuses oli müeliini sisaldus drastiliselt vähenenud. Meditsiiniteadusest on ka teada, et müeliini osakaalu kriitiline vähenemine viib inimese sklerosis multipleksini, mis väljendub reeglina probleemides tasakaalu, lihaskontrolli või üldise lihasjõu märkimisväärses vähenemises.

Praktiline demokraatia: lihaletist kassajärjekorrani

Nädalapäevad tagasi, süvenedes erinevatesse kaose teooria tõlgendustesse, juhtusin lugema Tel-Avivi ülikooli professor Refael Hassin'i raamatut To Queue or not to Queue: Equilibrium Behavior in Queueing Systems, milles autor, hariduselt matemaatik, avab väga lihtsal ja loetaval moel kaose ühe väljendusvormi - järjekorda ootava kaootilise inimmassi efektiivsuse võrreldes inimketina väljenduva järjekorraga.

Rakendusmatemaatikast tuntud mänguteooria printsiipe painutades testis autor erinevaid mudeleid inimestest moodustuva järjekorra haldamiseks. Kuigi efektiivseima järjekorra mudel on rakendusmatemaatikas käsitlust leidnud juba eelmise sajandi algusest, on Hassin'i uuringu tulemus huvitav selle poolest, et organiseeritud kaose eelist süsteemse järjekorra ees pole minu teada sedavõrd teaduslikult veel tõestatud. Seepärast mõned huvitavamad mõtted temalt:

- kuigi alateadlikult tundub meile, et süsteemses inimahelikuna looklevas järjekorras teeninduse ootamine on kõigi seal seisjate suhtes õiglane, tundub meile alati, et asume teenindusletist vähemalt ühe koha võrra liiga kaugel;
- kui inimene siseneb poodi, kus näeb ühe kassa järjekorras seismas 62 inimest pöördub ukse pealt suurema tõenäosusega ringi, kui need 62 inimest jalutaksid poes ringi ja ootaksid oma järjekorranumbrit;
- mitme Euroopa riigi statistika näitab, et kaootiliselt korraldatud (järjekorranumbritega) järjekorra teenindamiseks kulub teenindajal kuni kümnendik vähem aega, kui inimahelas seisva järjekorra teenindamiseks;
- müügiorganisatsioonis (nt pood) on järjekorra ootel liikuv kaootiline inimmass potentsiaalne ostja. Vastukaaluks - mitu korda oled Sina aheljärjekorras seistes jätnud äkki meenunud kauba ostmata ainult selle pärast, et mitte kaotada kohta järjekorras?

Omamoodi paralleele tõmbab Hassin ka näiliselt kaootilise järjekorra suhtega demokraatlikku ühiskonnakorraldusse. Natuke parafraseerides tema mõttearendust (nt sometimes, disorder creates its own order) - võime väita, et olukorras, kus inimest ei sunnita näiliselt demokraatlikesse, kuid samas ebaloomulikesse inimgruppidesse, võime me oluliselt rahulolevama ning meeldivama maailmani. Või nagu Hassin väljendab - more pleasant place for everyone.

Uuring: tunnetel on temperatuur

Sa oled külmalt kaalutlev! Sa oled nii mõnusalt soe ja sõbralik! Kes meist poleks kuulnud ja ka ise kasutanud selliseid kõnekujundeid. Metafoorid on meie igapäevakeele lahutamatuks osaks ja kahtlemata võimaldavad meie suhtlemist muuta värvikamaks. Kuid miks just sellised kõnekujundid? Miks eraldatuse metafooriks on me maailmas külm ja lähedusel soe? Vastuseid sellele fenomenile otsisid ka Toronto Ülikooli psühholoogid, kes selleks tarbeks viisid läbi mitmeid eksperimente, milliseid lahkab vastilmunud väljaanne Psychological Science.

Nii näiteks paluti samadel tingimustel ühe testgrupi liikmeil meenutada minevikust sündmust, kus neid on mingist kollektiivist või grupist, näiteks kasvõi e-posti listist, välja arvatud. Teise grupi liikmeil paluti minevikust meenutada sündmust kus neid oli mõnda seltskonda või gruppi sisse arvatud. Peale vastuste saamist paluti nagu muuseas mõlema grupi liikmeil hinnata eksperimendi läbiviimise ruumi temperatuuri. Ilmnes, et hinnangud temperatuurile varieerusid kuni 100%. Seejuures hindasid ruumi soojemaks need, kellel oli palutud meenutada mõnda gruppi arvamist ning külmemaks need, kel' paluti meenutada grupist välja arvamist.

Teises huvitavas eksperimendis paluti katsealustel mängida arvutis lihtsat paaristennist. Mängu omapära seisnes aga selles, et paarilistest ühele andis arvuti üsna sageli võimaluse palli lüüa, teisele aga praktiliselt mitte. Kui nüüd peale mängu lõppu paluti osalistel valida baarist jooke, valisid mängijad, kellele arvuti võimaldas palli mängida, oluliselt suurema tõenäosusega jahedaid karastusjooke, samal ajal, kui mängus pealtvaatajaks jäänud eelistasid sooje jooke ja puljongit.

Lisaks veel mitu täiendavat uuringut andis teadlastele palju mõtteainet hooajaliste vaimsete kõrvalekallete (nt talvemasendus) tõlgendamiseks ning, miks ka mitte, ennetamiseks. Nii näiteks pakutakse uuringu kokkuvõttes, et grupiprotsessides, kus on vajalik inimeste omavaheline suhtlemine, võib ruumis temperatuuri tõstmine mõne kraadi võrra mõjuda koostöö aktiveerimiseks oluliselt tõhusamalt, kui milline iganes manipulatiivne tehnika. Sarnaselt on ka soe tuba, rääkimata saunast, tõenäoliselt kõige efektiivsem meetod üksindusega seotud stressi vastu võitlemiseks.

MIT paneb arvutid inimlikult mõtlema

Kes meist poleks kirunud sõber arvutit selle eest, et ta ei käitu täpselt nii, nagu me oleme oodanud. Küll on protsessid aeglased, küll ei ole kuvaril kajastuv meile vastuvõetav. USA kuulsa Massachusetts Institute of Technology MIT teadlased andsid aga hiljaaegu väljaande Proceedings of the National Academy of Science vahendusel teada, et suudavad panna arvutid andmeid töötlema sarnaselt inimloogikale.

Erinevalt arvutist on meile loomuomane, et alateadlikult otsime andmehulkades, nende mõistmiseks, mingit süsteemi või loogikat. Näiteks leheküljetäiest esmapilgul suvaliselt kokku paisatud sõnadest otsib meie teadvus sõnaühendeid või siis mingi tunnuse alusel seoseid sõnade vahel. Sarnase seosteloogika alusel on koostatud ka näiteks kõigile teada-tuntud elementide perioodilisuse tabel. Mõnes mõttes teeb sama ka meie arvuti andmetöötluskeskkond, kuid tema suudab analüüsida andmeid vaid ette antud mudelite piires, mitte kaaludes ja valides erinevaid mudeleid, leidmaks kõige tõhusamat neist.

MIT uurimisprojekti juht Josh Tenenbaum'i sõnul võimaldab nende poolt välja töötatud algoritm andmehulga struktuuri ja koosseisu analüüsides kaaluda andmete organiseerimise ja struktureerimise erinevaid võimalusi ning pakkuda vastavusanalüüsi tulemusena välja selleks kõige efektiivsem mudel.

Kahtlemata pole koostatud algoritm kasutamiseks vaid arvutiteadustes. Olles oma olemuselt tubli samm edasi tehisintellekti alastes uuringutes, võib oodata avastatu kasutamist ka tehisreaalsuse modelleerimises. Suurte andmemassiivide töötlemise võimsuse piirangud on seni olnud tehisintellekti alaste saavutuste kõige suuremaks piduriks.

Ah jaa. Lõpetuseks veel see, et oma katsetes said teadlased väidetavalt palju abi laste loogika uurimisest, uurides, kuidas tekkivad andmete seostamise mudelid laste teadvuses. Vahest nii mõnigi lapsesuust välja paisatud naljakas seos võib seega teine kord olla väärt enam kui tõsist tähelepanu.

Uuring: hea uni õpetab enam kui halb õpetaja

Augustikuist Scientific American'i sirvides jäi silma pikem kirjutis pealkirja all "Quiet! Sleeping Brain at Work!", kus Harvardi teadlased analüüsivad une mõju inimaju talitlusele. Juba ülikooliajal tundus mulle, et õhtul õpitud ainese ülekordamine varahommikul omas vägagi tõhusat effekti mu eksamitulemustele. Harvardi teadlased professor Jeffrey M. Ellenbogen juhtimisel toovad sellele fenomenile nüüd omapoolse kinnituse. Nimelt viisid nad 2007. aasta sügisel suuremates tudengigruppides läbi terve rea katseid kinnitamaks muuhulgas hüpoteesi, et inimese aju on võimeline analüütilisi järeldusi genereerima ka unestaadiumis.

Katse käigus paluti testgrupis igal osalisel moodustada värviliste ruudukeste paaride põhjal kuni 5 elemendiga hierarhia. Näiteks esimesena paluti valida rohelise ja punase ruudukese paarist meeldivaim. Oletame, et selleks oli punane. Seejärel pandi punasega paari uus värv ja paluti uuesti hinnata. Sedasi 5 paari järjest, kuni kokku sai 5e lemmiku värvi hierarhia.

Tavaline inimloogikale omane järeldus ütleb meile, et kui punane värv on meeldivam kui roheline ja roheline meeldivam, kui näiteks sinine, siis on loogika kohaselt punane meeldivam, kui sinine. Sama moodi, nagu me igapäevaselt alateadlikult järeldame, et juhul, kui isik A on ilusam kui B ja B on ilusam kui C, siis on A ilusam kui C.

20 minutit peale hierarhia moodustamist paluti katsealustel uuesti omavahel suhtesse seada varasemalt üles ehitatud viie elemendiga värvide hierarhia esimest ja viimast värvi. Ilmnes, et ca 50% tõenäosusega valiti meeldivamaks nii hierarhia esimest kui ka viimast värvi. Ehk siis katsealused ei olnud oma alateadvuses veel hierarhia loogikat selgeks mõelnud.

Kui aga katsealused paluti varasemat värvide hierarhia esimest ja viimast elementi varasemasse järjekorda seada 12 tunni pärast, oli tulemus juba märkimisväärselt parem. Nimelt suutsid 70% katsealustest, kes olid vahepeal 12 tunni jooksul tegelenud igasugu muude päevaste toimetustega, värvidepaari õieti sättida 70% juhtudest. Veelgi suurem oli paari õieti seadmise tõenäosus nende katsealuste hulgas, kes olid need 12 tundi rahulikult maganud. Neist suutis abstraktse värvide hierarhiapaari õieti seada tervelt 90% katsealustest. Ehk siis oli nende aju saanud rahulikult alateadvuses tegeleda uue abstraktse struktuuri töötlemisega.

Uuring: kohtunikud on värvisõltuvad

2005. aastal ajakirjas New Scientist Magazine avaldatud uudis, et punasesse riietatud sportlased saavutasid märkimisväärselt paremaid tulemusi, kui nende teisevärvilised kaasvõistlejad, tekitas teadusmaailmas suure diskussiooni. Kas ikka saab värvil olla füüsilise pingutuse juures selline mõju?

Vastilmunud väljaanne Psychological Science lisab uute uuringutulemustega aga veelgi õli tulle. Nimelt väidavad Saksamaa Münsteri Ülikooli teadlased, et nende poolt läbi viidud katsetest ilmnes, et punane võistlusvorm ei mõjuta positiivselt mitte ainult sportlase võistlusvalmidust, vaid mõjutab tugevalt ka kohtunikku suhtuma punases kostüümis sportlasesse oluliselt soosivamalt.

Oma väite kinnituseks viisid teadlased läbi katse 42 taekwondo kohtunikuga, kellele näidati erinevaid videoklippe punases ja sinises kaitserõivastuses sportlaste omavahelisest mõõduvõtmisest ning paluti neil siis anda sportlastele klippidelt nähtavate rünnakute eest punkte. Peale klippide vaatamist vahetati seal osalevate sportlaste kaitserõisvastuse värvid digitaalselt (sinine punaseks ja vastupidi) ning näidati samu klippe samadele kohtunikele uuesti.

Ilmnes, et samade kohtunike poolt anti samadele sportlastele samade soorituste eest punases kaitserõivastuses rünnakute eest 13% enam punkte, kui nad olid saanud sinises kaitserõivastuses. Ka korduskatse mõningase aja pärast andis sama suurusjärgu tulemuse.

Kas punases särgis võib peituda ka võti hiljutised Euroopa meistrivõistlused jalgpallis võitnud Hispaania edu lahtimõtestamiseks? Mingi maagia selles punases igal juhul on ...

Uuring: kurb meeleolu on parim õpetaja

Eks ole me kõik viimastel aastatel ajakirjanduse vahendusel lugenud erinevate hariduspraktikute heietusi sellest, kui oluline on koolikeskkonnas lapse rõõmus ja rahulolev meeleolu. Psüholoogiateemalise teadusväljaande Developmental Science viimases numbris väidavad aga USA ja Ühendkuningriigi teadlased, et nende uurimus näitas, et kurvas meeleolus lapse psüühika on keskendumist ja faktitäpsust nõudvate distsipliinide suhtes märkimisväärselt vastuvõtlikum.

Eksperimendi käigus mängiti kokku 91 lapsest koosnevale kahele testgruppile ette vastavalt kas kurbasid või lõbusaid video- ja audioklippe, peale millede kogemist paluti osalistel leida suuremast pildist sinna paigutatud erinevaid geomeetrilisi kujundeid. Nagu öeldud, suutsid rõõmsas meeleolus olevad lapsed avastada märkimisväärselt vähem kujundeid, kui need, kes olid enne katset kogenud kurba audiovisuaali.

Teadlased põhjendavad sellist uuringutulemust meie psüühika omapäraga, mille puhul rõõmsas meeleolus valdab meid rahulolu ning me oleme vastuvõtlikumad laiemale spektrile maailmast tulevale teabele. Samal ajal kurvas meeleolus olles on meie psüühika juba alateadlikult häälstunud üksikasjade tabamisele. Niisamuti ärritavad meid kurvast peast oluliselt enam asju, kui rõõmsameelsena maailma kui suurt tervikut tunnetades.

Samas märgivad teadlased õigustatult, et loominguliste distsipliinide puhul on rõõmus meeleolu kahtlemata loovust soodustav faktor ja kurbus võib seal pigem isegi pärssivaks osutuda.

Uuring: sotsiaalsed sidemed kui silmamoondajad

Oled äkki isegi tähele pannud, et mõne kindla seltskonnaga mägedes matkates, tundub üks ja sama mägi palju laugem, kui teistega sama mäetippu võttes? Nüüd on brittide autoriteetne Plymouthi Ülikool ette võtnud selle illusiooni põhjuste uurimise.

Nimelt tuvastasid ka teadlased, et hea sõbra või väga lähedase inimese lähedalolek sundis katsealuseid hindama katse käigus vaadeldud kallakut kuni 20% laugemaks, kui seda tegid eraldiseisvad katsealused. Piisas isegi lähedase inimese peale mõtlemisest, kui katse andis umbes samasuunalise tulemuse.

Ajakirjas Journal of Experimental Social Psychology avaldatud pikemas uuringuaruandes jõuavad teadlased muuhulgas järeldusele, et sotsiaalsetest sidemetest tekitatud turvatunne muudab ka inimese alateadvuses paljud teravad nurgad enam ümaramaks ning suhtekuristikud pigem laugeteks nõlvadeks.

Eks ole see fenomen ka hea seletus suuremate riskide võtmisele sõprade seltskonnas, kus sõprade vaheliste sotsiaalsete sidemete tekitatud turvatunne kantakse üle tavaolukorras ohtlikule situatsioonile.

Uuring: mõtete lugemine on võimalik

Värisege mõttelagedad! Carnegie Mellon University teadlased suudavad enam kui 70% tõenäosusega ennustada teie mõtte sisu või siis lagedust. Nii väidab vastilmunud ajakiri Science, milline toob oma kaante vahel ära üle viie lehekülje ulatuva uuringuaruande, milles eelnimetatud ülikooli teadlased kirjeldavad oma mahuka katseteseeria tulemusi.

Katseteseeriat alustati 60st nimisõnaga erinevatest eluvaldkondadest, milliste peale mõtlemisel kaardistati katsealuste ajuaktiivsuse muster, kasutades klassikalist fMRI ajuskännerit. Ehk siis fikseeriti, millised aju piirkonnad, millise sõna puhul aktiveeruvad.

Seejärel analüüsiti nende samade sõnade statistilise esinemise tõenäosust koos 25 enamtuntud tunnetust või liikumist iseloomustava tegusõnaga (nt nägema, kuulma, lükkama, sõitma jne) umbes miljardi sõnaga vabalt valitud lauses.

Ühendades omavahel ajuskanneeringu tulemused arvuti poolt pakutud tõenäosuse ja kombinatsioonidega, tuvastasid teadlased terve rea aju tegevusmustreid, mille tundmine võimaldab kuni 77% tõenäosusega ära arvata selle objekti tähenduse, millise kujutlust aju konkreetsel hetkel töötleb.

Samas tõdesid teadlased, et olemuslikult sarnase kujutluspildi, lõhna ja ka maitsega elementide eristamist nad hetkel veel lugeda ei suuda. Näiteks eristada pirni õunast või ringi rõngast. Nagu ka nähtuste omavahelist paiknemist ruumis ja ajas. Arendades edasi väljatöötatud süsteemi, usuvad teadlased aga, et ka täieline äraarvamine saab teoks juba lähiaastatel.

Võttes seejuures arvesse asjaolu, et aju impulsside lugemiseks on teadusringkondades käimas tõsine töö tänasest suuremalt distantsilt lugemise tehnoloogia välja töötamiseks, pole tõenäoliselt kaugel ka aeg, kui näiteks võõrapärase külalise puhul saame juba eemalt hinnata vähemalt tema kavatsuste siirust ning käituda sellele vastavalt.

Uuring: me kõik näeme tulevikku!

Ruumi neljanda mõõtme, ajaga, manipuleerimine on olnud mitte ainult ulmefilmide, vaid ka teadusmaailma uurimisteema juba kümneid, kui mitte sadu aastaid. Viimase Cognitive Science Journal kaante vahel väidab aga New Yorgi Rensselaer Polytechnic Institute professor Mark Changizi, et tegelikult näeme me kogu aeg umbes kümnendiku sekundi jagu tulevikku võrreldes sellega, mida meie aju meile ette annab. Seda meie organismi toimimise iseärasustest tingituna.

Catching a football. Maneuvering through a room full of people. Jumping out of the way when a golfer yells “fore.” Most would agree these seemingly simple actions require us to perceive and quickly respond to a situation. Assistant Professor of Cognitive Science at Rensselaer Polytechnic Institute Mark Changizi argues they require something more — our ability to foresee the future.

Nimelt väidab Changizi, et just kümnendik sekundit on see periood, mis kulub meie silmade kaudu informatsiooni laekumisest kuni aju poolt sellele adekvaatse tõlgenduse andmiseni. Ehk siis hetkeks, kui arvame, et näeme mingi sündmuse toimumist, on see sündmus tegelikult juba kümnendik sekundit tagasi aset leidnud.

Et me aga meie suunas heidetud kiviga mõtteviivituse tõttu pihta ei saaks, pakuvad teadlased, et inimaju on õppinud eelnevalt nähtud info põhjal u kümnendik sekundit ette prognoosima järgnevat saabuvat pilti. Ning selle ennustuse põhjal ka reageerima. Seda väidet tõendasid teadlased enam kui 50 klassikalise optilise katsega (vt nt siinjuures olevat pilti), kus varasema tajukogemuse tulemusena inimene esimese reaktsioonina tõlgendab pilti teistsugusena, kui see tegelikult on. Nii näiteks tajub inimteadvus siintoodud pildil olevaid punaseid vertikaaljooni keskosas väljapoole paiduvat, kuigi tegelikult on tegu sirgete vertikaalsete joontega. Põhjuseks pakuvad teadlased seda, et inimteadvus tõlgendab kodardatud ratast kui veerema loodut ning püüab sinna juurde joonistatud elemente (antud juhtul vertikaalseid jooni) selle veeremisega seostada, ümardada. Selle tulemusena üritab meie taju ka nimetatud jooni näha kuidagi kaarjamatena, kui need tegelikult on.

Seega on meie aju kaasaõpitud omadus - üritada prognoosida järgnevat sammu - vahest ka nuhtluseks, tuues meie ette pettekujutelmasid. Mistõttu ka meie suunas heidetud kivi võib nii mõnigi kord varasemast kogemusest tuleneva väärtõlgenduse tõttu meid vägagi valusalt tabada.

Vaba tahet ei ole olemas!

Juba mõni hetk enne seda, kui otsustasite siinset lugu lugema hakata, oli teie aju andnud alateadvusele edasi käsu siinkirjutatuga tutvuda. Umbes sellisele järeldusele jõudsid Saksamaa Bernstein Center for Computational Neuroscience nimelise teadusasutuse uurijad, uurides aju tegevust erinevate otsuste langetamisel.

Nimelt tuvastasid John Dylan Haynes juhtimisel fMRI ajuskänneriga 14 vabatahtliku peal katseid teinud teadlased, et enne kui inimene teadvustab endale mõne valiku tegemist, on aju mõtte ja teadvuskeskus umbes 7 sekundit enne teadvustust andnud meie alateadvusele vastavasisulise signaali. Ehk siis on meie alateadvus meie eest otsuse teinud juba 7 sekundit enne kui ise sellest arugi saime. Siia kategooriasse ei kuulu muidugi instinktiivsed otsused, mida langetame oma reflekside toime tulemusena (nt telefoni helisema hakkamist vaevalt keegi ajukäärude vahel väga ette ennustab).

By scanning the brains of test subjects as they pressed one button or another – though not a computer mouse – researchers pinpointed a signal that divulged the decision about seven seconds before people ever realised their choice. The discovery has implications for mind-reading, and the nature of free will.

Piltlikult öeldes - hetkel kui poes ulatume omast arust hetke-emotsiooni ajel kommikarbi järele, on meie aju juba 7 sekundit tagasi, talle teada oleva info põhjal, meie eest kommikarbi kasuks otsuse teinud.

Teadliku vaba valiku küsimus ei ole teadlaste uurimisobjektiks kindlasti esimest korda. Nii näiteks on eelmise sajandi kaheksakümnendatest aastatest teada Benjamin Libet'i poolt tehtud katsed, kus ta tuvastas, et vähem kui sekund enne otsust liigutada oma sõrme, aktiveerus inimese ajus piirkond, mis juhib inimkeha liikumist. Arvestades, et aju aktiivsuse mõõtmine oli sel ajal alles päris algelises tehnilises staadiumis, oli aju aktiveerumise tuvastamine mõnesekundilise täpsusega täiesti aktsepteeritav tulemus, mille siis nüüd hiljem täpsustasid Saksa teadlased.

Nimetatud uuringu tulemustest on kinni hakanud mitmed robootika ja autotööstuse katselaborid, kes püüavad inimaju teadvuskeskuses toimuvat kasutada näiteks ohutussüsteemide projekteerimisel juhuks, kui inimene võiks teha konkreetses situatsioonis vale otsuse. Näiteks otsustades autoroolis magama jääda, suudaks asjakohane ajuimpulsside lugejal baseeruv seade meid sellisest plaanist kuni 7 sekundit enne uinumist ette hoiatada. Tänane teadusandmestik ei luba veel ajuimpulsside põhjal küll enam kui 60% täpsusega ennustada konkreetset käitumist, kuid arvatavalt jõutakse selleni lähimal kahe aasta jooksul.