Uuring: miks me haigutame?

Oled sa tähele pannud, et kui uni meid just jalapealt maha ei murra, me pakaselise ilmaga haigutama ei kipu? Samuti pole haigutamine meil sage kaaslane saunalaval. Miks see nii on? New Yorki Binghamton University (BU) teadlastel on selle kohta huvitav seletus.

Nagu väidavad detsembri keskpaiga Discovery veebiajakirjas BU teadlased, haigutavad enamik imetajaid selleks, et suurema hulga, kehatemperatuurist madalama temperatuuriga, õhu sissehingamise kaudu alandada nt pingelise tegevuse tõttu kasvanud ajutemperatuuri. Algselt püstitasid teadlased taolise hüpoteesi peale katseid lindudega. Teatavasti moodustab enamikel lindudel aju proportsionaalselt väga suure osa tema peast, mistõttu ka aju temperatuuri muutused peaks omama kõige suuremat mõju tema organismi talitlusele. Ühe sellise katse käigus vaadeldi lindude (konkreetselt papagoide) käitumist kolmes erinevas keskkonnas: aja jooksul kasvava temperatuuriga, kõrge stabiilse temperatuuriga ning keskpärase elutemperatuuriga ruumis. Ilmnes, et kui kahe viimasena mainitu puhul lindude haigutuste arv oluliselt ei muutunud, siis esimese puhul (stabiilselt kasvav temperatuur) kasvas pea-aegu kahekordseks.

Avaldatud aruandes seletavad teadlased haigutust kui jahutusõhu toomist ajju verd juhtiva veresoonkonna jahutamiseks. Sel põhjusel ei haiguta me reeglina kuumas saunas (sest välisõhk on kordades kuumem me keha sisetemperatuurist) ning pakaselisel tänaval (sest siis on keha temperatuur niigi madal ja veelgi enam jahutamine viiks külmashokini).

Lindudega tehtud katset kinnitavad muuseas ka varasemad inimeste kliinilised uuringud. Näiteks on sclerosis multiplexi põdevate patsientide puhul täheldatavad keha termoregulatsiooni kõrvalekalded, mis tingivad ebaloomulikult sageda haigutamisreakstiooni.

Huvitav on teadlaste aruandes veel see, et ka hommikune kiire ärkamine kasvatab meie aju temperatuuri, kuna aju lülitub ühest talitlusrezhiimist teise, mille tulemusena kiirenenud protsessid me "protsessorit" kuumendavad. Täpselt nagu arvutil.

Ehk siis, kui tunnete, et haigutamine võimust võtma hakkab, haigutage aga terviseks! Või veel parem, jahutage oma pead rüübates klaasikese vett, pistke pea aknast välja ja hingake paar sõõmu jahedat õhku või, kellel võimalik, võtke üks korralik jahe dušš!

Paneme viiruskehad raadiot toitma!

Mäletan lapsepõlvest vaidlust naabripoisiga, kas jaapanlased suudavad leiutada nõelasilma suuruse televiisori või mitte. Täna küll enam ei mäleta, millega kahksakümnendate alguses see vaidlus lõppes, kuid nõelasilma suurune televiisor poleks tänapäva nanotehnoloogia kiire arengu juures enam teab mis saavutus. Pigem oleks kuni tänaseni olnud takistuseks sellise mikrotehnika toiteallika suurus. Tunduks ju päris koomiline, kui tolmukübeme suurust tehnikavidinat mõnegrammisest toiteallikast toidaksime.

Nüüd võib ka see takistus saada möödanikuks. Nimelt andis USA Massachusetts Institute of Technology MIT augustikuu kahekümnendal päeval ajakirjas Proceedings of the National Academy of Sciences teada, et on põhimõtteliselt valmis bio- ja nanotehnoloogia saavutusi kombineerides tavatingimustes komplekteerima poole inimraku suuruse akumulaatori.

Tegemist oleks pehme litograafia meetodil loodud imeõhukesele kummipõhjale viirusekeha abil moodustatud anoodi ja katoodiga, mille vahel on elektrolüüt. Viiruskehade elektrokeemilise reageerimise tulemusena akus sisalduvate polümeeride ja metallidega (nt koobalt), moodustatakse nii nanomõõtmes elektroodid, kui toimub ka hiljem elektrolüütiline reaktsioon, mis tavakasutajale väljendub elektrilaenguna.

Viimase pingutusena seisab MIT teadlastel ees lisaks varemloodud anoodile ja elektrolüüdile katsetada veel viiruskeha abil moodustatava katoodi toimimist. Seejärel on teadlased lubanud uurida loodu tarbeks elastsete keskkondade loomist, mis lubaks tulevikus "rakuakusid" kasutada bioloogilistes organismides. Nõelasimaraadio paigaldatuna me sisekõrva saaks aga loodetavasti teoorias reaalsuseks juba lähikuudel.