Paneme viiruskehad raadiot toitma!

Mäletan lapsepõlvest vaidlust naabripoisiga, kas jaapanlased suudavad leiutada nõelasilma suuruse televiisori või mitte. Täna küll enam ei mäleta, millega kahksakümnendate alguses see vaidlus lõppes, kuid nõelasilma suurune televiisor poleks tänapäva nanotehnoloogia kiire arengu juures enam teab mis saavutus. Pigem oleks kuni tänaseni olnud takistuseks sellise mikrotehnika toiteallika suurus. Tunduks ju päris koomiline, kui tolmukübeme suurust tehnikavidinat mõnegrammisest toiteallikast toidaksime.

Nüüd võib ka see takistus saada möödanikuks. Nimelt andis USA Massachusetts Institute of Technology MIT augustikuu kahekümnendal päeval ajakirjas Proceedings of the National Academy of Sciences teada, et on põhimõtteliselt valmis bio- ja nanotehnoloogia saavutusi kombineerides tavatingimustes komplekteerima poole inimraku suuruse akumulaatori.

Tegemist oleks pehme litograafia meetodil loodud imeõhukesele kummipõhjale viirusekeha abil moodustatud anoodi ja katoodiga, mille vahel on elektrolüüt. Viiruskehade elektrokeemilise reageerimise tulemusena akus sisalduvate polümeeride ja metallidega (nt koobalt), moodustatakse nii nanomõõtmes elektroodid, kui toimub ka hiljem elektrolüütiline reaktsioon, mis tavakasutajale väljendub elektrilaenguna.

Viimase pingutusena seisab MIT teadlastel ees lisaks varemloodud anoodile ja elektrolüüdile katsetada veel viiruskeha abil moodustatava katoodi toimimist. Seejärel on teadlased lubanud uurida loodu tarbeks elastsete keskkondade loomist, mis lubaks tulevikus "rakuakusid" kasutada bioloogilistes organismides. Nõelasimaraadio paigaldatuna me sisekõrva saaks aga loodetavasti teoorias reaalsuseks juba lähikuudel.

Piusa koopad tuuleakudeks?

Maailmas pole tõenäoliselt kontinenti, kus tuule-energiast ei püütaks maksimumi võtta. Mida teha aga tuulevaesel ajal, kui tuulegeneraatori rootor mitte kuidagi ei taha oma igapäevast ringi teha? See on tuuleenergia tootmisesse investeerinuile olnud suurimaks küsimuseks juba viimased kümmekond aastat. Vastust on nüüd pakkumas USA ettevõte Energy Storage and Power Corporation (ESPC), milline sai hiljaaegu 20 miljoni USD suuruse rahasüsti PSEG Energy Holdings nimeliselt riskifondilt.

Nimelt on ESPC hakanud katsetama energiainvestorite peades aastaid keerelnud ideed, et akumuleerida tuuleenergiat, seda maasisestesse tühimikkudesse, koobastesse kompresseerides ning mingi temperatuurini soojendades. Ning hiljem, kui tuulegeneraatori pööritamiseks looduslikku tuuleiili väheks jääb, vallandatakse maa-aluses reservuaaris hoitav ning soojendamise tulemusena paisutatud suruõhk.

Õhu surumiseks koobastesse ning soojendamiseks kasutataks suruõhukompressoreid, millised saaksid oma energia omakorda eraldi tuulegeneraatoritelt, millised toidaksid vaid kompressorite toitesüsteemi.

Tänaseni pole kahtlemata veel üheselt selged sellise süsteemi tõhususnäitajad. Kunagi ei või ka teada, milliseid allikaid koobas endas võib sisaldada või millega ja kuhu ta ühendatud on. Ühesõnaga, ajani, mil meil tasuks oma koopad Piusal ja Virumaal tuuleakude tarbeks õhku täis pumbata, läheb veel aega. Seni tasub meil seda looduseime täie hingega nautida.

Ventomobiil - tuuletarbijate uus väljakutse

Ajal, mil' riikide valitsused vaidlevad selle üle, kas ja kui palju tuule-energiast inimeste tarbeks käibele rakendada, nuputavad mitmed ülikoolid juba taastuvenergia uute rakenduste kallal. Järjekordne sellelaadne innovatsiooniuudis pärineb Stuttgarti Ülikooli InVentus nimeliselt spin-offilt.

Nimelt teatasid InVentuse konstruktorid, et on kokku pannud tuule jõul edasi liikuva sõiduki prototüübi (vt pilti). Ventomobiiliks ristitud sõiduseadeldis sarnaneb väliselt rootoriga paraplaaniga. Ainus vahe paraplaaniga on see, et rootorit ei aja ringi mitte mootor, vaid tuul.

Oma esimese avaliku sõidu teeb Ventomobiil 23. augustil Hollandis korraldataval kuulsal Aeolus Race nimelisel üritusel, kuhu üle maailma tulevad kokku kõik tuule-energial liikuvad seadeldised. Alustades purjekatest ja lõpetades seadeldistega, nagu Ventomobiil.