Tulevikuarvuti, mis mõistab su tundeid

See, et arvuti me mõtteid ja ka käitumist suudab ette aimata, pole tänases arvutimaailmas tõenäoliselt enam mingi uudis. Küll aga võib huvitavate püüdluste hulka arvata USA Dallase Ülikooli poolt kohalike õhujõudude rahastusel käivitatud projekti, panemaks arvuti aimama ja lugema inimese emotsioone. Emotsioonide lugemine meie sõnakasutusest, kehakeelest, hääletoonist ja millest kõik veel, on teadlastele mõtteainest pakkunud tegelikult juba aastaid. Ka inimkõnest emotsioonide arvuti-põhise tuvastusega on tegeletud juba mitu aastat ja tänaseks on emotsioonide lugemisel saavutatud tulemuse täpsus kuskile sinna 70% ringi. Sellegi poolest on seni saavutatu olnud pigem kaootiline ning kindlasti mitte süsteemide toimepidevust garanteeriv. Seda enam, et kõne karakteristikud, mille abil emotsioone arvutites kalkuleeritakse, on erinevates keeltes erinev, muutes universaalse käsitluse seni võimatuks. Just kõike seda üritavad lähimal kolmel aastal 300 000 USD grandi raames arvesse võtta Dallase uurijad selleks, et seada kokku senistest parima toimepidevusega süsteem. Midagi sellist, mida oma seadmetesse usaldaks ka USA õhujõud, aimamaks pilootide vaimu- ja tunnete maailma.

Uuring: avatarid muudavad me tegelikkust

Küsimus, kas teleri- või arvutiekraanilt nähtud vägivaldne süzhee võib me igapäevaelu olulisel määral mõjutada, on tõenäoliselt üks virtuaalmaailma kontekstis enim arutletud küsimusi. Uurisid seda nüüd ka USA Stanfordi ülikooli teadlased, võttes aluseks inimeste ja avataride, ehk siis inimese digitaalse peegelpildi, omavahelise kommunikatsiooni. Katsete käigus ilmnes, et peale enda näokujutisega avatari tegevuse jälgimist, olid katsealused oluliselt aktiivsemalt valmis tegutsema avatari poolt dikteeritud käitumismustrile vastavalt, kui lihtsalt võõrast avatari tegevuses jälgides. Nii näiteks siirdusid personaalset avatari aktiivselt treenimas jälginud enam kui 30% suurema tõenäosusega ka ise trenni, kui need, kes võõra avatari tegevusi olid jälginud. Samuti oli avatarina treeninute treeningu kestvus umbes tunni võrra pikem, kui võõraid avatare jälginud treeninuil. Uurijate sõnul võimaldavad esialgsed katsed järeldada, et avataride kasutamine näiteks sõltuvusravi teraapias võiks anda olulist rahalist ja mõjulist efekti. Seda enam, et personaliseeritud avataride loomine on juba täna võimalus, mida mitmed mängukeskkonnad pakuvad, vajamata seega olulisi lisainvesteeringuid asjakohase tehnoloogia arendusse.

E-aju vaid 10 aasta kaugusel?

Kuulsal juulikuisel TED konverentsil astus ühe esinejana üles ka Shveitsis tegutseva kunstlikku aju konstrueeriva Blue Brain nimelise projekti eestvedaja Henry Markram. 2005. aastal käivitatud projekti raames on juba suudetud kaardistada imetaja aju kõige keerukamaid protsesse juhtiva ajukoore pindmise osa neuronstruktuuri mustri ning modelleerinud selle põhjal aju toimimise arvutisimulatsiooni. Simulatsiooni „jooksutatakse“ täna IBM hiidarvuti Blue Gene peal, et lõpuni mõista ajukoore neuronite toimimist erinevates tingimustes. Ning lõppkokkuvõttes, nagu Markram prognoosib, jõuda lähimal kümnendil ka konstrueeritud aju füüsilise kujuni.

Eduka salajutu saladus peitub kõrvas

Juunikuine loodusteaduste kuukiri Naturwissenschaften avaldab huvitava kirjutise kõigile salajuttude puhujaile. Itaalia teadlaste terve rea välikatsete tulemusena koorus nimelt välja, et juba varasemast teada-tuntud inimkeha asümmeetriast tulenevalt, on ka inimkõrval sõltuvalt tema poolusest eelistus teatud liiki teabe vastuvõtuks. Seniste laboritestidega kinnitust leidnud asümmeetria efektile lisaks tuvastasid teadlased, et inimorganism eelistab alateadlikult parema kõrva kaudu võtta vastu informatsiooni ning vasaku kõrva kaudu taustaheli:

"It depends on the type of input: speech is heard 'better' with the right ear, if the characteristics to be processed are those connected to the sounds of a given language (i.e phonemes), whereas the left ear might have an advantage in discriminating non-phonemic aspects of speech (i.e. prosody, emotional cues, etc.),"

Samuti näitasid mürarohketes Itaalia diskoteekides läbi viidud välikatsed, et katsealused täitsid neile antud ülesandeid märkimisväärselt suurema tõenäosusega, kui need olid edasi antud paremasse kõrva, samal ajal, kui kaasa laulma kiputi vasakul asuva kaaslase poolt keerutatud viisijuppi.

Ehk siis - kui soovid, et sind kuulda võetaks, hoolitse selle eest, et edastad oma jutu pigem kaaslase paremasse kõrva. Kui aga soovid edastada emotsioone, on suurem tõenäosus neid edasi anda läbi vasaku kõrva.

Uuringuraporti inglise keelse kokkuvõttega LiveScience vahendusel saad tutvuda SIIN.

Muideks, kummal pool pidi abielunaine oma mehest käima? Info või emotsioonide pool?

Uuring: inimene haistab hirmu

Oleme kõik kuulnud ütelust, et hirmul on suured silmad. Kuid, kas teadsite, et hirmul on ka väga spetsiifiline lõhn? Just seda väidavad USA Rice University RU teadlased.

Veebruarikuises ajakirjas Psychological Science avaldatud uuringukokkuvõttes kirjeldavad RU teadlased mitmeid katseid, millede tulemustele tuginedes väidavad nad, et hirmuhigil on meie sotsiaalses maailmas täita palju suurem roll, kui lihtsalt meis endas ebameeldivustunde tekitamine.

Selle võite tõestuseks kirjeldavad teadlased näiteks katset, kus esmalt koguti katsealuste nahaeritist, mis oli sinna kogunenud sobivas keskkonnas suhteliselt võikaid õudusfilme vaadates. Seejärel paluti kahel erineval testgrupil hinnata neutraalse tonaalsusega kõnet ja näomiimikat. Gruppide erinevus seisnes selles, et kui ühe testgrupi liikmed hindasid nähtavat/kuuldavat ilma kõrvalmõjudeta, siis teise testgrupi liikmetele oli eelnevalt antud nuusutada eelnevalt kogutud nahaeritise e hirmuhigi vesilahust.

Ilmnes, et testgrupi liiklmed, kes olid eelnevalt saanud haista hirmuhigi vesilahust, hindasid nähtut ja kuuldut hinnanguskaalal märkimisväärselt enam ärevaks, kui need, kes tavatingimustes oma hinnanguid andsid.

Nagu tõdevad teadlased oma artiklis, on nende avastus täiendav kinnitus sellele, et inimese haistmismeel kompenseerib meie teiste meelte talitlust, kui viimatinimetatu toimeks on organismile vajalik täiendav teave. Sama efekt toimib muuseas ka maitsemeele puhul, mille kaudu saadav ärritus on vägagi seotud sellega, kuidas maitsemeeleni jõudel aines lõhnab. Ja tegelikult ka välja näeb.

Uuring: rasedus teeb naised nutikamaks!

Oled äkki isegi kohanud fenomeni, et lapseootel kaunis neidis kurdab mälunõrkust ning mõttemaailma pikatoimelisust? Kes meist poleks. Tuleb aga välja, et tegelikult toimivad lapseootel naisterahva organismis protsessid hoops vastupidiselt - rasedus muudab naised nutikamaks.

Nagu kirjutab hiljutine The Guardian viitega Austraalia Canberra Ülikooli teadlaste kümne aasta pikkusele uurimustööle, väidavad teadlased, et vastupidiselt senistele linnalegendidele, et lapseootel naiste vaimsus nõrgeneb, näitavad testid, et raseduse esimestel kuudel naiste vaimne küpsus isegi paraneb. Ning veelgi enam - raseduse käigus saavutatud mõtteteravus ei kao lapse sündides, vaid jääb naist saatma ka tulevases elus.

Miks aga siiski raseduse käigus väidetakse tekkivat vaimuaktiivsuse langus? Samasisulisi uuringuid teinud USA Virginia Ülikooli teadlased oletavad, et tegemist võib olla episoodilise nähtusega, kui naise ajus restruktureeritakse toimivaid protsesse, saamaks hakkama vaimselt uue keskkonnaga - ema rolliga. Restruktureerumise käigus tekkivaks kõrvalproduktiks on aga tõepoolest see, et muuhulgas "raputatakse" paika ka naise kognitiivsed võimed, mille tulemusena testid näitavadki paljude naiste puhul peale lapse sündi isegi paremat vaimuteravust, kui enne rasedust.

Uuring: sinine on innovatsioonivärv

Läbi ajaloo on kirjutatud sadu, kui mitte tuhandeid, lugusid värvide mõjust inimorganismi talitlusele. Küll teevad ühed värvid haigeks ja teised rahulikuks, küll midagi kolmandat. Viimases ajakirjas Science avaldavad Kanada teadlased aga omakorda uute kompleksuuringute tulemused, millede järeldustele tuginedes nad väidavad, et punane värv stimuleerib pigem vaoshoitust ja reserveeritust, samal ajal, kui sinine värv avab inimese loovuse.

Oma väite kinnituseks toovad nad näiteid kuuest läbiviidud katsest, mille käigus katsealused pidid kas siniste või punaste elementidega või sama värvi taustsüsteemis täitma erinevaid ülesandeid. Nii näiteks valmistasid katseaalused sinistest klotsidest märkimisväärselt komplitseeritumaid kujundeid, kui punastest klotsidest. Samal ajal suutsid katsealused meenutada oluliselt täpsemalt punasele taustale manatud sõnu, kui sinisele taustale.

Omalt poolt oponeeriks kanadalastele psüholoogilise rajasõltuvuse metafooriga. Nimelt on enamus hoiatavaid märke me elus ilma sügava teadusliku põhjuseta punased. Alustades keelavatest/hoiatavatest liiklusmärkidest ja lõpetades välgunoolega elektrikapi uksel. Sinine on aga taevas ja meri - kõige suuremad unistuste metafooride osad üldse. Kas pole nii, et oma igapäevakäitumises sõltume me teatud radadest, mida meie psüühika alateadlikult valib. Punase puhul ohu ja sinise puhul unistuse?

Karoshi tapab aastas tuhandeid jaapanlasi

Võidujooks tootlikkuse kasvatamise nimel tekitab inimestes reeglina kehetisi emotsioone. Ühest küljest on kasvav tootlikkus kahtlemata iga riigi majandusliku õitengu üks aluseid. Teisest küljest on kirjutatud sadu tuhandeid lehekülgi teaduskirjandust sellest, kuhu läbimõtlematu õitsenguihalus inimesi viia võib. Paar päris põnevat lehekülge sellesse teadusallikate loetelusse on lisanud Jaapani ametiühingud, kellele teeb muret viimasel ajal saareriigis leviv Karoshi - surm ületöötamise läbi.

Nimelt on Jaapanis ametiühingute initsiatiivil hoogu kogumas dipuut töösuremuse vähendamise teemadel. Just nimelt töösuremuse, mitte tavalise tööstressi ja väsimuse teemadel, mis meie kultuuriruumis seni võibolla enam tuntud on. Ja põhjust selliseks dispuudiks on enam kui küll. Nii näiteks sooritas saareriigi poltsei andmetel 2007. aastal enam kui 2000 jaapanlast tööpingete tõttu enesetapu. Samast aastast pärit avaliku arvamuse küsitlus näitas, et vaatamata riigis kehtivale 40 tunnisele töönädalale, töötab neljandik jaapanlastest enam kui 50 tundi nädalas ja ca 10 protsenti enam kui 60 tundi nädalas. Samas ei pea Jaapani teadlased Karoshi põhjuseks otseselt mitte niivõrd suurt töötundide arvu, vaid töökollektiivide siseseid pingeid. Majandusliku surutise tingimustes ei tasustata ületööd enam niivõrd rahaliselt, vaid elitaarsusega. Tublist töötajast tehakse kiiresti juht koos pildiga autahvlil ja kordades kasvava vastutusega. Võit on ju auasi ja kaotajaid ei vaja keegi. Või kui parafraseerida aeg-ajalt Tallinna reklaamitulpadel vilksatavat reklaamlauset - võidab see, kel' on surres suuremad pagunid.

Uuring: halbu mälestusi saab kustutada!

Kes meist poleks vähemalt korra elus unistanud nupust, mille abil kõik ebameeldivad mõtted ja mälestused ära kustutada. Just nagu arvutil - kustutada kõik ebavajalikud kataloogid, et minna kiiremini edasi vaid vajalikega. Kuni viimase eelmise aasta lõpuni pidasid teadlased ajutegevuse sellisel tasemel manipuleerimist aga võimatuks, kuna arvati, et meie aju neuronid tegelevad erinevates aju piirkondades ühte moodi nii info töötlemise kui ka salvestamisega.

2008. aasta detsembris tulid aga New Yorgi Ülikooli SUNY teadlased välja avastusega, et varasemalt teada ja tuntud ajumolekul PKMzeta salvestab vaid kõige keerulisemaid mälestusi - ruumitaju teavet, hirmu jms, kuid ei oma seost selle info töötlemise või käitlemisega. Samuti ei salvestu seal meie üldiste hakkama saamise oskustega seotud teave. Ehk siis ilmnes, et PKMzeta on meie aju kõvaketta selline sektor, kuhu salvestatakse vaid kõige tugevama emotsionaalse laenguga teave.

Uurimisgruppi juhtinud SUNY professor Andre A. Fenton on veendunud, et lähimail aastail õnnestub neil tuvastada ka nimetatud molekuli manipuleerimise metoodika, et täna vaid teoreetiliselt võimalik mõtete mehaaniline kustutamine saaks ka tegelikkuses teoks. Farmakoloogiasse jõuab avastuse mõju tõenäoliselt palju varem, ravimaks selliseid nähtuseid nagu sõltuvused, depressioon, foobiad jms. Kui teame, millist osa me aju mikromaailmast on vaja mõjutada, on vaid tehnika küsimus, millal selle mõjutamiseni jõutakse.

Uuring: miks me haigutame?

Oled sa tähele pannud, et kui uni meid just jalapealt maha ei murra, me pakaselise ilmaga haigutama ei kipu? Samuti pole haigutamine meil sage kaaslane saunalaval. Miks see nii on? New Yorki Binghamton University (BU) teadlastel on selle kohta huvitav seletus.

Nagu väidavad detsembri keskpaiga Discovery veebiajakirjas BU teadlased, haigutavad enamik imetajaid selleks, et suurema hulga, kehatemperatuurist madalama temperatuuriga, õhu sissehingamise kaudu alandada nt pingelise tegevuse tõttu kasvanud ajutemperatuuri. Algselt püstitasid teadlased taolise hüpoteesi peale katseid lindudega. Teatavasti moodustab enamikel lindudel aju proportsionaalselt väga suure osa tema peast, mistõttu ka aju temperatuuri muutused peaks omama kõige suuremat mõju tema organismi talitlusele. Ühe sellise katse käigus vaadeldi lindude (konkreetselt papagoide) käitumist kolmes erinevas keskkonnas: aja jooksul kasvava temperatuuriga, kõrge stabiilse temperatuuriga ning keskpärase elutemperatuuriga ruumis. Ilmnes, et kui kahe viimasena mainitu puhul lindude haigutuste arv oluliselt ei muutunud, siis esimese puhul (stabiilselt kasvav temperatuur) kasvas pea-aegu kahekordseks.

Avaldatud aruandes seletavad teadlased haigutust kui jahutusõhu toomist ajju verd juhtiva veresoonkonna jahutamiseks. Sel põhjusel ei haiguta me reeglina kuumas saunas (sest välisõhk on kordades kuumem me keha sisetemperatuurist) ning pakaselisel tänaval (sest siis on keha temperatuur niigi madal ja veelgi enam jahutamine viiks külmashokini).

Lindudega tehtud katset kinnitavad muuseas ka varasemad inimeste kliinilised uuringud. Näiteks on sclerosis multiplexi põdevate patsientide puhul täheldatavad keha termoregulatsiooni kõrvalekalded, mis tingivad ebaloomulikult sageda haigutamisreakstiooni.

Huvitav on teadlaste aruandes veel see, et ka hommikune kiire ärkamine kasvatab meie aju temperatuuri, kuna aju lülitub ühest talitlusrezhiimist teise, mille tulemusena kiirenenud protsessid me "protsessorit" kuumendavad. Täpselt nagu arvutil.

Ehk siis, kui tunnete, et haigutamine võimust võtma hakkab, haigutage aga terviseks! Või veel parem, jahutage oma pead rüübates klaasikese vett, pistke pea aknast välja ja hingake paar sõõmu jahedat õhku või, kellel võimalik, võtke üks korralik jahe dušš!

Oled sa parema- või vasakusilmne?

On ammuteada tõde, et umbes 2/3 inimestest me ümber on paremakäelised ning ülejäänud vasaku- või mõlemakäelised. Vähemteada on aga fakt, et nii nagu enamikel inimestel on domineeriv üks käe- või jalapoolus (oluline nt golfimängus), erinevad inimesed ka domineeriva silma poolest. Sellealaseid uuringuid on mitmeid aastaid läbi viinud muuhulgas Moskvas asuv Современная гуманитарная академия.

Nii näiteks on eelnimetatud uurimisasutuse teadlased katsete kaudu kindlaks teinud, et vasaksilmsete inimeste vasak silm reageerib vasakult tulevale informatsioonile märkimisväärselt operatiivsemalt. Samuti on oluline vahe silmadega informatsiooni hõlmamise ulatuses. Nii hõlmavad vasaksilmsed olulised kiiremini ja suuremal hulgal vsakult poolt tulevat infot, kui paremalt poolt ja vastupidi. Seda võib igaüks testida, proovides lihtsat raamatuteksti lugedes korda mööda nii vasaku kui ka parema silmaga.

Miks eeltoodu oluline on? Tõenäoliselt on siin ainest mõtisklemaks selle üle, et kas ka vasaksilmsete inimeste elu-ja-tegemiste lihtsustamiseks saaks midagi ette võtta, sarnaselt näiteks vasakukälistele kohandatud olmevahenditega.

Uuring: hea uni on parim õpetaja

Kes meist poleks enne varahommikust tõsist vaimset katsumust olnud dilemma ees - kas valmistuda selleks terve öö, või ennast öösel hoopis mõnusalt välja magada. Oktoobrikuine The Public Library of Science (PLoS) väljaanne üritab sellele küsimusele vastust anda.

Nimelt viis Saksamaa ja Sveitsi teadlaste grupp läbi terve rea katseid, tuvastamaks unekoormuse all õppimise eripärasid. Nii näiteks testiti eksimuste arvu meelde jäetavas sõnadejadas. Selleks jagati kolme erineva grupi katsealustele 18 erinevat 15 sõnast koosnevad loetelu ning paluti need loetelud pähe õppida. Ühele grupile seejuures anti loetelud õppida öösel alates 22.30st ning kuni hommikuse 07.30se testini keelati neil uinuda.

Teisele grupile anti loetelu õppida samuti 22.30, samas anti neile võimalus ennast hommikuseks 07.30 alanud testiks välja magada.

Kolmandal grupil lasti ennast öösel rahulikult välja magada ning loetelu anti õppida hommikul kell 07.00, misjärel testimine toimus kell 17.00.

Katse tulemusena ilmnes, et kõige suurem oli testis vigade arv nendel katsealustel, kes õppisid öösel ilma uinumata. Ca 30% vähem oli vigu neil, kes õppisid õhtul, kuid said võimaluse ennast hommikuks välja puhata. Kõige madalam oli aga vigade määr (ca 45% vähem kui unetu öö veetnuil) neil, kes hakkasid õppima peale magusat und.

Lisaks testiti ka kofeiini mõju õpitava ainese omandamisele. Ühes järgnevates katsetes anti jällegi testgrupile loetelud omandada kell 22.30 ning keelati kuni hommikuse testini uinuda.

Erinevalt varasemast katsest anti osadele katsealustele nüüd üks tund enne testi 200 mg kofeiini ning teisele osale kofeiinitabletti meenutav platseebo. Ilmnes, et kofeiini tarbinud katsealuste testi tulemused olid ca 25% paremad, kui neil, kes manustasid enne testimist platseebot.

Ehk siis - vaimne pingutus saab parima tulemuse, kui enne seda maitsvale kohvisõõmule eelnevalt korralik uinak teha!

Uuring: 39 aastased on kõige ajukamad

Kas tead, millal Sa vananema hakkad? Vananema selles mõttes, et reaktsioon aeglustub ning kiirete autode ja ilusate inimeste asemel hakkad eelistama pigem mõnusalt kulgevaid sõiduvahendeid sõbralike inimeste seltsis. Nagu väidavad USA Kalifornia Ülikooli UCLA teadlased, on selleks vanuseks 39. eluaasta.

Nagu nädalapäevad tagasi avaldatud UCLA pressiteates kirjeldatakse, viisid teadlased oma tõdemuseni jõudmiseks esindusliku vanuselise valimiga testgrupis läbi lihtsa 10 sekundi jooksul sõrmega lauale koputamise katse. Selleks pidid katsealused enne magnet-resonants tomograafia MRI seadmega nende aju esiosa pildistamist võimalikult kiiresti koputama sõrmeotsaga laual asuvale andurile, milline siis loendas koputuste arvu. Seejärel tehti katsealuste aju esiosast pilt, tuvastamaks seal müeliini osakaalu. Müeliin on meie kehas spetsiifiline rasv, mis ümbritseb närvirakkude kõige pikemaid jätkeid – aksoneid. Müeliin on otsekui isolatsioonikiht, mis on vajalik närviimpulsside kiireks liikumiseks.

Ilmnes, et katsealuste vanuse, koputuste arvu ja müeliini sisalduse vahel ajus on statistiliselt oluline seos. Täpsemalt siis, oli 39 aastaste ajus müeliini sisaldus keskmiselt kõige suurem ning ka närviimpulsside liikumine kõige kiirem. Viimane väljendus siis suutlikkuses 10 sekundi jooksul aju poolt formuleeritud koputamise korraldust teostada.

Nimetatust nooremas vanuses ei olnud müeliini sisaldus veel saavutanud oma keskmist kõrgeimat taset ning vanemas vanuses oli müeliini sisaldus drastiliselt vähenenud. Meditsiiniteadusest on ka teada, et müeliini osakaalu kriitiline vähenemine viib inimese sklerosis multipleksini, mis väljendub reeglina probleemides tasakaalu, lihaskontrolli või üldise lihasjõu märkimisväärses vähenemises.