Uuring: rasedus teeb naised nutikamaks!

Oled äkki isegi kohanud fenomeni, et lapseootel kaunis neidis kurdab mälunõrkust ning mõttemaailma pikatoimelisust? Kes meist poleks. Tuleb aga välja, et tegelikult toimivad lapseootel naisterahva organismis protsessid hoops vastupidiselt - rasedus muudab naised nutikamaks.

Nagu kirjutab hiljutine The Guardian viitega Austraalia Canberra Ülikooli teadlaste kümne aasta pikkusele uurimustööle, väidavad teadlased, et vastupidiselt senistele linnalegendidele, et lapseootel naiste vaimsus nõrgeneb, näitavad testid, et raseduse esimestel kuudel naiste vaimne küpsus isegi paraneb. Ning veelgi enam - raseduse käigus saavutatud mõtteteravus ei kao lapse sündides, vaid jääb naist saatma ka tulevases elus.

Miks aga siiski raseduse käigus väidetakse tekkivat vaimuaktiivsuse langus? Samasisulisi uuringuid teinud USA Virginia Ülikooli teadlased oletavad, et tegemist võib olla episoodilise nähtusega, kui naise ajus restruktureeritakse toimivaid protsesse, saamaks hakkama vaimselt uue keskkonnaga - ema rolliga. Restruktureerumise käigus tekkivaks kõrvalproduktiks on aga tõepoolest see, et muuhulgas "raputatakse" paika ka naise kognitiivsed võimed, mille tulemusena testid näitavadki paljude naiste puhul peale lapse sündi isegi paremat vaimuteravust, kui enne rasedust.

Uuring: me kõik näeme tulevikku!

Ruumi neljanda mõõtme, ajaga, manipuleerimine on olnud mitte ainult ulmefilmide, vaid ka teadusmaailma uurimisteema juba kümneid, kui mitte sadu aastaid. Viimase Cognitive Science Journal kaante vahel väidab aga New Yorgi Rensselaer Polytechnic Institute professor Mark Changizi, et tegelikult näeme me kogu aeg umbes kümnendiku sekundi jagu tulevikku võrreldes sellega, mida meie aju meile ette annab. Seda meie organismi toimimise iseärasustest tingituna.

Catching a football. Maneuvering through a room full of people. Jumping out of the way when a golfer yells “fore.” Most would agree these seemingly simple actions require us to perceive and quickly respond to a situation. Assistant Professor of Cognitive Science at Rensselaer Polytechnic Institute Mark Changizi argues they require something more — our ability to foresee the future.

Nimelt väidab Changizi, et just kümnendik sekundit on see periood, mis kulub meie silmade kaudu informatsiooni laekumisest kuni aju poolt sellele adekvaatse tõlgenduse andmiseni. Ehk siis hetkeks, kui arvame, et näeme mingi sündmuse toimumist, on see sündmus tegelikult juba kümnendik sekundit tagasi aset leidnud.

Et me aga meie suunas heidetud kiviga mõtteviivituse tõttu pihta ei saaks, pakuvad teadlased, et inimaju on õppinud eelnevalt nähtud info põhjal u kümnendik sekundit ette prognoosima järgnevat saabuvat pilti. Ning selle ennustuse põhjal ka reageerima. Seda väidet tõendasid teadlased enam kui 50 klassikalise optilise katsega (vt nt siinjuures olevat pilti), kus varasema tajukogemuse tulemusena inimene esimese reaktsioonina tõlgendab pilti teistsugusena, kui see tegelikult on. Nii näiteks tajub inimteadvus siintoodud pildil olevaid punaseid vertikaaljooni keskosas väljapoole paiduvat, kuigi tegelikult on tegu sirgete vertikaalsete joontega. Põhjuseks pakuvad teadlased seda, et inimteadvus tõlgendab kodardatud ratast kui veerema loodut ning püüab sinna juurde joonistatud elemente (antud juhtul vertikaalseid jooni) selle veeremisega seostada, ümardada. Selle tulemusena üritab meie taju ka nimetatud jooni näha kuidagi kaarjamatena, kui need tegelikult on.

Seega on meie aju kaasaõpitud omadus - üritada prognoosida järgnevat sammu - vahest ka nuhtluseks, tuues meie ette pettekujutelmasid. Mistõttu ka meie suunas heidetud kivi võib nii mõnigi kord varasemast kogemusest tuleneva väärtõlgenduse tõttu meid vägagi valusalt tabada.

Uuring: õnn ja edu peitub õigetes uskumustes

Mäletan tänaseni ülikooliaegset füüsika lektorit, kelle ranguse kohta testide hindamisel juba terveid põlvkondi oli räägitud hirmu ja õuduslugusid. Eks kinnitanud seda ka hinded, mis reeglina kolmeni küündisid vaid üksikutel ja üldse mitte alati tuntud oivikutel. Tagantjärele mõelduna on see ilmekas näide sellest, kuidas (reeglina põhjendamatud) uskumused konkreetse inimese või olukorra kohta tingivad meie käitumise ja suhtumise. Sarnast fenomeni käsitlevad oma mahuka uuringu kokkuvõttes aprillikuises ajakirjas Scientific American Mind ka brittide University of Exeter ja St Andrews University teadlased.

As it turns out, research shows that such performance failures cannot always be attributed simply to inherent lack of ability or incompetence. Although some have jumped to the highly controversial conclusion that differences in attainment reflect natural differences between groups, the roots of many handicaps actually lie in the stereotypes, or preconceptions, that others hold about the groups to which we belong. For instance, a woman who knows that women as a group are believed to do worse than men in math will, indeed, tend to perform less well on math tests as a result.

Oma mahukas artiklis analüüsivad ülalnimetatud ülikoolide teadlased Stephen Reicher ja Alex Haslam muuhulgas ka rassi- ja rahvuslike stereotüüpide teket. Nii näiteks väidavad nad, et vähemuste stereotüübid pole mitte niivõrd tugevalt kandja peas juurdunud, kuivõrd hellad igasugu muutuste suhtes. Seda kinnitavad mitmed katsed afro-ameeriklaste ja Aasia päritolu noortega. Lastes näiteks Afro-Ameerika noortel teha üldteadmiste GRE tasemetesti, olid tulemused märkimisväärselt madalamad neil noortel, kellele oli enne testi korduvalt rõhutatud, et test on vajalik nende üldise intelligentsuse taseme hindamiseks. Selle rassi noored lihtsalt evivad endas teistest enam uskumust, et kõrged väärtused ja intelligents pole nende mängumaa. Selle tulemusena on nad ise endale oma peas võtnud alamklassi rolli, millisele vastavalt siis ka reeglina käitutakse ning igasugust selle rolli välise muutmise püüet võetakse vägagi suure ebausuga.

Umbes sarnast tulemust näitas ka Aasia päritolu naistudengite hulgas tehtud matemaatiliste teadmiste test. Nimelt olid märkimisväärselt paremad nende naistudengite tulemused, keda enne testi oldi veendud asiaatide heades matemaatilistes teadmistes, kui nendel, kelle naiselikku loomust enne testi oli korduvalt esile tõstetud. Põhjus jällegi levinud akadeemilises uskumuses, et asiaadid on matemaatilistest teadmistes ülikoolides üle keskmise ja naistudengid oma teadmistes valdavalt tagasihoidlikud.

Mahuka artikli kokkuvõtteks lohutavad aga teadlased, et keegi pole oma uskumustega laulatatud. Pigem vastupidi - meie edu peitub oskuses uskumusi luua ja neid enda sees enda heaks tööle panna.

Thus, the literature on stereotype threat delivers two fundamental lessons. The first is to beware of equating performance and ability, especially when dealing with differences between groups, and to understand the power that the expectations of others has over what we do. The second is to realize that we are not doomed to be victims of oppressive stereotypes but can learn to use stereotypes as tools of our own liberation. In short, who we think we are determines both how we perform and what we are able to become.

Uuring: koduväljaku eelist pole olemas!

Üldlevinud uskumus, et kui sportlane või meeskond võistleb oma koduväljakul, on tal teatud eelised võidu saavutaiseks, on Saksamaa Münsteri Ülikooli teadlaste väitel osutunud vääraks. Selle uskumuse ümberlükkamiseks analüüsisid Münsteri füüsikud 12 000 Bundesliiga mängu aastatel 1965-1927.

Physicists Andreas Heuer and Oliver Rubner at the University of Münster in Germany analysed over 12,000 soccer matches in the German Bundesliga between 1965 and 2007. Goal difference was used to gauge team performance, rather than games won, because it arguably gives a more reliable picture, says Rubner.

Hinnatava edu mõõdupuuks võeti iga võistluse väravate vahe, hindamaks selle vahe statistilise seose olulisust suhtes mängu toimumise kohaga.

12 000 mängu analüüsist ilmnes, et 12 000se valimi kohta lõid koduväljakul mänginud meeskonnad keskmiselt 0,7 väravat mängu kohta enam kui külalisvõistlejad, kuid see erinevus ei osutunud analüüsijate hinnangul statistiliselt oluliseks. Seda enam, et ekstrapoleerides mängude tulemused lõpmatule hulgale mängudele, osutus kodumängijate edu külaliste ees nullilähedaseks.

Though some teams may appear particularly strong at their own ground, this assumption is often based on wins from a limited number of games, says Rubner. Any extra home advantage disappeared when the researchers extrapolated to an infinite number of games.

Samuti tuvastasid uurijad, et ükski 12 000ses valimis olnud meeskondadest ei skoorinud koduväljakul eriliselt enam kui mõni teine omal koduväljakul.

Uuring: kas kunst teeb targaks?

USA erakapitalil baseeruv filantroopiafond DANA Foundation avalikustas teisipäeval nende finantseerimisel USA suurimates ülikoolides läbi viidud uuringu tulemused, mille raames analüüsiti kunstilembuse ja edukuse vahelisi seoseid. Või nagu teadlased ise oma töö põhiprobleemi sõnastasid:

"Are smart people drawn to the arts or does arts training make people smarter?"

Kuna tegemist oli ääretult mahuka uuringuga, mille käigus viisid muuhulgas Stanfordi, Harvardi ja Berkley ülikoolide teadlased kolme aasta jooksul läbi sadu katseid ja töötasid läbi kümneid tuhandeid ühikuid teadusdokumente, siis tulevikuveebi tarbeks võtan alljärgnevalt kokku vaid mõned huvitavamad järeldused.

Niisiis, nagu räägib meile uuringuaruanne:

1. Laste muusikaõpingud mõjutavad positiivselt laste geomeetrilise kujutlusvõime arengut. Ehk siis on muusikat õppinul hiljem enam soodumust saada heaks sisekujundajaks või projekteerijaks;

2. DANA finantseeritud uuring kinnitas fakti, et lapse varajane kirjaoskus on vahetus seoses muusikadistsipliinide õppimisega (nt laulukooris käimisega);

3. Samuti omab muusikadistsipliinide õppimine tugevat seost inimese tekstimälu mahuga (mäletamne läbi kõne kõla) ning ka inimese oskusega käidelda semantilist informatsiooni (leida õiges kohas õigeid sõnu);

4. Tantsuõpingud suurendavad inimese vastuvõtlikkust kehaliselt väljendatud informatsiooni suhtes ning ka ise ennast paremini visuaalsete märkide keeles arusaadavaks teha. Nii näiteks on heal tantsijal tõhusam kõnet õppida läbi rohkete zhestide.

Although “there is still a lot of work to be done,” says Dr. Gazzaniga from the Univerity of California, the consortium’s research so far has clarified the way forward. “We now have further reasons to believe that training in the arts has positive benefits for more general cognitive mechanisms.”

Elik siis - pole kindel, et kunstihuvi just targaks teeb, küll aga arendab ta DANA aruande kohaselt palju enamaid inimese tajusid, kui vaid esteetilise naudingu saamiseks vajalik. Või siis loob vähemalt soodumuse selliseks arenguks.

Uuring: beebi kui pilgumagnet

Eelmisel nädalal jäi interaktiivses teadusportaalis PLoS ONE silma Oxfordi Ülikooli teadlaste uuringuaruanne, milles võetakse pikemalt lahata beebi pildi mõju inimese tähelepanule. Uuringu lähteteesiks oli tõdemus, et reklaamiloojad on juba aastaid tagasi tuvastanud seose kuni mõneaastase lapse kujutise ja reklaami tarbija tähelepanu vahel. Kuid millest selline seos?

Katse läbiviimiseks talletasid uurijad 27 täiskasvanute ja beebipilti erinevatest elusituatsioonides. Varustanud täiskasvanud katsealused magnetoentsefalograafi nimelise ajuskänneriga, paluti katsealustel keskenduda arvutikuvarile kuvatud väikesele punasele ristikesele. Samal ajal kuvati 300 millisekundiste hetkedena kuvaril erinevaid laste ja täiskasvanute pilte. Ristikesele keskendumine oli vajalik, et skänneriga jälgida aju nö rahuseisu, mida siis 300 millisekundilised pildihetked püüdsid rikkuda.

Katse tulemusena tuvastati, et täiskasvanute piltide alateadlik 300 millisekundiline kuvamine aktiviseeris katsealustel aju kesk ja tagaosa. Beebipiltide kuvamine aga aju esiosa selle piirkonna, mis meil silmade kohale jääb (orbifrontal cortex). Viimatimainitud piirkond on meil samaaegselt ka see osa ajust, mis töötleb emotsioone.

According to the scientists, it appears to be related to continuous monitoring of prominent reward-related stimuli from the environment. Babies, in other words, can give healthy adults a little happy buzz.

Üheks selle katse kaasjärelduseks sai seletus sünnitusjärgsele depressioonile. Nimelt asub meie aju "depressioonikeskus" vahetus läheduses eelnimetatud emotsioone töötlevale keskusele, mistõttu beebi poolt põhjustatud tugev positiivne emotsioon võib aju poolt mingil hetkel saada hoopis tõlgendatud kui märk depressioonist. Sellest järeldusest kantuna loodavad teadlased õige pea pakkuda vahendeid sünnijärgse depressiooni ära hoidmiseks.

Kent Berridge, a professor of psychology and neuroscience at the University of Michigan, told Discovery News that he was impressed by the way the new study "cleverly confirms Darwin's prediction that human brains are wired to respond with special emotional reactions to infant faces in a basic and immediate way."

Uuring: sa ei tea, mis on sulle hea!

Kes meist poleks kaunil suvepäeval silmitsenud välikohvikus menüüd ja püüdnud ette kujutada kuidas üks või teine hõrgutis sealt meile maitsta võiks. Nüüd väidavad Harvardi Ülikooli teadlased, et sellise kujutlemise puhul on tegemist inimese suht kasutu enesepettusega, millel pole midagi pistmist hilisema maitse-elamusega, mille saame mõnda neist hõrgutistest tegelikult maitstes. Nimelt on harvardlased kindlaks teinud, et reaalse kogemuse läbimisel toimub inimese teadvuses omamoodi tähelepanu kollaps (attentional collapse), mille tulemusena varasem kujutlus eesseisvast emotsioonist kustub:

It's the idea that when we are actually having an engaging, encompassing experience, it acts like a black hole of imagination, sucking in all of our attention and making our preconceptions irrelevant.

Nagu veebruarikuises ajakirjas Time avaldatud uurimuse kokkuvõttes kirjas, tegid teadlased sellele tõdemusele jõudmiseks mitmeid eksperimente Harvardi Ülikooli tudengitega. Nii näiteks paluti ühel grupil tudengeil laboris eksperimendi käigus süüa kartulikrõpse, shokolaadi ja sardiine. Teise grupi liikmeil lihtsalt paluti mälupiltidele tuginedes kujutada ette ennast söömas kartulikrõpse enne, pärast või samal ajal shokolaadi või sardiinidega. Valdav enamus kujutuspildi läbi teinuid arvas krõpsude söömise oma kujutluses peale sardiine ja enne shokolaadi olevat kõige nauditavam.

Kui nüüd eksperimendi lõppedes paluti nii neid, kes krõpse shokolaadi ja sardiinidega läbisegi sõid, kui ka neid, kes söömist ette kujutasid kirjeldada kartulikrõpsude söömisest saadud emotsiooni, siis oli see mõlemal grupil praktiliselt üks-ühene. Elik siis eelarvamusel mingist toitumismudelist ja sellega seotud ootusest maitseelamusele, ei sõltunud tegelik maitseelamus.

So what does this mean for how we should contemplate our next big decision? For researchers, it's simple. "When looking into the future, never trust your gut. That doesn't mean it's always wrong, you should just never trust it. It never hurts to stop and ask."

Huvitav näide tuuakse artiklis ka inimestevahelistest suhetest. Täpsemalt sellest, kuidas meie taju käitub olukorras, kus elu jooksul valime ühe inimese enda kõrvale kaaslaseks ning kuhu kaovad meie mälupildist kunagi selle inimesega tajudes konkureerinud kandidaadid?

Mida artikkel küll ei käsitle, kuid mida ise hakkasin eile õhtul mõtlema, oli see, et Harvardi teadlaste uuring annab kaudselt ka kinnitust tõdemusele, et otsustamine on alati parem, kui mitteotsustamine. Seda põhjusel, et mitmest alternatiivist ühe kindla valinuna ning tekkinud tähelepanu kollapsi tulemusena, saab meie taju võimaluse uusi väljakutseid valima hakata, viies sellega meid endid samal ajal elus edasi.

Uuring: rahvuslipp kallutab valijaskonda tsentrismi suunas

Et surin poliitikamaastikul hakkab juba arvestatavaid pöördeid üles võtma, siis lasen ka tulevikuveebist läbi mõned huvitavamad poliitikauuringud. Seekord alustaks küsimusega, et kas oled näiteks mõelnud, miks mõni erakond valmisvõtluses rahvuslippe oma kehale maalib või sellega ohtralt oma trükiseid kaunistab? Teise erakonna kuvandis on aga rahvuslipul minimaalne kui üldse mingi koht?

Võib ju arvata, et erakonnad, kelle kuvandis rahvuslipp keskset rolli mängib, on teistest enam rahvuslikud või isegi äärmuslikud. Iisraeli Hebrew University of Jerusalem teadlased nii aga enam ei arva.

Nimelt arvavad iisraellased ajakirja Proceedings of the US National Academy of Sciences lehekülgedel hoopis, et rahvuslipu ja üldse igasuguse rahvsuliku sümboolika esitlemine viib inimesi alateadlikult lähenema tsentrismile ja arvamuste liberaalsusele.

Selle järelduseni jõuti ligi 300 katsealusega tehtud mitmete taju-katsete tulemusena. Nii näiteks jagati ühes testis katsealuste grupp kaheks. Mõlema katsegrupi liikmeil paluti üksikindiviidina anda hinnang Iisraeli-Palestiina konfliktile, mis teatavasti on seal piirkonnas üks teravamaid päevateemasid. Erinevus gruppide vahel seisnes selles, et ühele katsegrupile demonstreeriti nii muuseas enne intervjuude algust projektoriga seinale Iisraeli lippu, teisele grupile aga mitte.

Tulemus oli aga enam kui huvitav. Grupi liikmed, kellele oli eelnevalt demonstreeritud Iisraeli lippu olid oma seisukohtades oluliselt mõõdukamad, kui grupi liikmed, kes avaldasid arvamust ilma lippu nägemata.

"The experiments provide sound empirical evidence for the non-conscious ways in which national ideologies subtly affect our thoughts and behaviors. We are now extending this research to examine what other ideologies can do so and in what ways this is expressed."

Täiendavad katsed näitasid veel, et rahvussümboolika isegi hetkeline testgrupile esitlemine muutis grupi liikmete arvamust poliitilistes küsimustes enam tsentrismi suunas. Samasugust mõju täheldati ka katsealuste valija-käitumises. Kui enne rahvussümboolikaga mõjutamist olid testgrupi liikmete valija-eelistused kas enam vasak- või paremäärmusesse kalduvad, siis peale rahvussümboolika (kasvõi alateadlikku) nägemist, koondusid katsealuste poliitilised eelistused selgelt mitteäärmuslikku/tsentrismi kalduva poliitika esindajate suunas.

Uuring: vanema lähedus soodustab lapse õppimisvõimet

"Kuidas täna koolis läks?" on küsimus, mida tõenäoliselt kõik me oleme korduvalt pidanud oma vanematele vastama. Texases asuva Vanderbilt University teadlased väidavad värskes Journal of Experimental Child Psychology avaldatud uuringu tulemustes, et lapsed õpivad probleeme lahendama ja omandavad uusi teadmisi märkimisväärselt paremini, kui laps lahenduse käiku kõvasti enda jaoks või siis usaldusväärse kuulaja (nt ema) kuuldes läbi analüüsib/arutab.

We knew that children learn well with their moms or with a peer, but we did not know if that was because they were getting feedback and help. In this study, we just had the children's mothers listen, without providing any assistance. We've found that by simply listening, a mother helps her child learn.

Uuring näitas, et tingimustes, kus laps keeruka ülesande lahendust endamisi kuuldavalt kordas, omandas ta selle lahenduskäigu märkimisväärselt kiiremini, kui vaikides korduvalt lahenduskäiku läbides. Veelgi tulemuslikum oli lahenduskäigu õppimine, kui seda korrati usaldusväärse kuulaja (katses ema) kuuldes.

We saw that this simple act of listening by mom made a difference in the quality of the child's explanations and how well they could solve more difficult problems later on.

Teadlaste väitel andis uuring kinnitust ka sellele, et isegi kuni nelja aastaste puhul toimib õpetamisel oluliselt paremini pildilt või tekstist kogetu kuuldav kordamine lapse poolt, vastupidiselt levinud praktikale, kus vanemad lapsele aabitsast tõdesid ette loevad ja lahti seletavad.

Teatud reservatsioonidega kehtivad nimetatud uurimistulemused kahtlemata ka täisealist puhul. Visuaal-kinesteetilise (nägemine-tunnetus) õppimisprotsessi rikastamine auditiivse (kuulmine) komponendiga on juba ammu teada õppimisvõime kasvatamise meetod.

Test: vasak või parem ajupoolkera?

Avastasin The Daily Delegraphi eelmise aasta ühest oktoobrinumbrist vahva testi, tuvastamaks kas vaataja kasutab alateadlikult enam vasakut või paremat ajupoolkera.

Testi tegemiseks jälgi hoolega alltoodud lingil olevat tantsija pilti. Kas ta pöörleb Sinu jaoks päripäeva (kellaosuti liikumise suunas) või vastupäeva?

Etteruttavalt ütlen, et enamus inimesi näeb tantsijat pöörlemas vastupäeva. Minu jaoks aga vahetas tantsija hoopis vahepeal pöörlemissuunda. Valdavalt, aga jah, pöörles neiu päripäeva.

VAATA SEDA PILTI

Väidetavalt inimesel, kelle jaoks tantsija pöörleb päripäeva on domineerivaks valdavalt parem ajupoolkera. Kelle jaoks tantsija pöörleb vastupäeva, domineerib aga vasak ajupoolkera.

Nagu mäletame keskkooliaegsest psühholoogiaõpikust, on vasaku ajupoolkera funktsiooniks loogilise ja praktilise, valdavalt faktikeskse mõtlemise viljelemine. Parema ajupoolkera funktsiooniks aga tunnete, emotsioonide ja sümbolilise maailma, aga ka nö laiema pildi tunnetamine.

Kumb oled Sina? :-)

Hommikuse kohvi lõhna oled näinud?

Kes meist poleks ärganud päikeselisel hommikul, hoomates õhus värske kohvi hurmavat aroomi. Kuid, kas oled mõelnud, kuidas see meelikõditav lõhnaelamus välja võiks näha? New Yorgi Rockefelleri Ülikooli teadlaste jaoks ei ole see enam küsimus. Uurides lõhnainformatsiooni levimist ning organismi käitumist lõhna-allika tuvastamisel, tuli neil oma katse näitlikustamiseks luua unikaalne infrapunakiirguse baasil töötav spektrograaf, mis võimaldas lõhna ja lõhnasarnased ärritajad nähtavaks muuta. Nähtavustatud lõhna baasil tehti omakorda huvitavaid järeldusi lõhnahaistingu stereofoonilisuse ning suunatunnetuse kohta. Täpsemalt tehtud katsetest ning kasutatud metoodikast lubavad teadlased rääkida 2007. aasta lõpupäevadel ilmunud ajakirjas Nature Neuroscience.

Keskealised naised neelavad bannereid paremini

Jõuluhullusest edukalt väljununa, on nii mõnigi meist kindlasti juba julgenud ka pilgu oma rahalisele seisule visata. Tõenäoliselt pole seal võrreldes eelmise kuuga midagi rõõmustavat. Seepärast vägisi pilk poekoridorides ka veidi madalamaid riiuleid mõõdab. Ei ole alumised riiulid jäänud esindamata ka veebimaailmas.

Enne pühi sattus mu uudiseotsijasse veebimarketingi ja Internetipõhist meediavahendust pakkuva mediapost.com kaasautori David Morgani (AOL) kirjutis veebiklikkimisest. Et näiteks Google teenib aastas ainuüksi klikkide pealt ca 10 miljardit USD, on teema enam kui huvitav ja analüüsimist väärt. Võttis teema ette ka AOL, analüüsimaks isiku proofiili, kes nende erinevaid lahendusi "klikib". David Morgan:

"What did we learn? A lot. We learned that most people do not click on ads, and those that do are by no means representative of Web users at large.

Ninety-nine percent of Web users do not click on ads on a monthly basis. Of the 1% that do, most only click once a month. Less than two tenths of one percent click more often. That tiny percentage makes up the vast majority of banner ad clicks".

They are predominantly female, indexing at a rate almost double the male population. They are older.

Ja mida siis sealt bannerite alt otsitakse? AOL kohaselt "loteriitvõitu", nagu paljud veebikampaaniad ka avalikult välja lubavad. Naabrist paremat lahendust. Sajandi parimat pakkumist. Ehk siis seda kulda ja karda, mida piiblina toimiva anonüümse reaalsuse allikast kõike leida võib.

Ja kokkuvõtteks veel David Morgani sõnadega:

"Focusing campaigns to optimize on clicks means skewing campaigns to optimize on middle-aged women. If these folks are not your target, then you should be ignoring the click-rate and looking deeper, to what audience your impressions are being delivered, and what audiences are converting (there is a large body of evidence that shows that click-rates and conversion rates rarely correlate with each other)".

sex = drugs = rock'n'roll

Detsembrikuine Kanada juhiv innovatsioonihäälekandja innovationcanada.com avaldas huvitava lühi-intervjuu Daniel Levitiniga, kes on suurema osa oma neuroloogi teadlasekarjäärist uurinud, kuis muusika mõjub inimorganismi talitlusele. Olles varasemalt tegutsenud tunnustatud muusikaprodutsendiga (sh Steve Wonderi ja The Greateful Dead produtsendina), on tema muusika mõju-uuringud kujunenud omamoodi aabitsaks reklaamiloojatele. Eks üheks selle tunnistajaks on ka Levitini 2006. aastal ilmunud raamatu This Is Your Brain on Music: The Science of a Human Obsession explains the complex relationship between neuroscience and music kiire kadumine raamatulettidelt.

Põneva intervjuu illustreerimiseks vaid väike lõik sellest:

IC: How does music affect the brain?

DL: There’s a particular part of the brain that responds to pleasurable things like winning a lot of money, taking cocaine, or having an orgasm. That’s been known for years, but with my colleague from Stanford Medical School, Vinod Menon, I found that the same region of the brain responds to pleasurable music. People tell you that they like music, but to actually see music activating this pleasure centre in a brain image was surprising. We like to think of it as the sex, drugs, and rock ‘n’ roll centre of the brain.

Seega - kas tõesti võib muusika osutuda lähiajal muuhulgas läbimurdematerjaliks sõltuvushaiguste ravil? Seda muidugi niivõrd, kuivõrd sõltuvuse tekke trigeriks on naudinguihalus...

Uut manipulatiivses reklaamitehnikas

Augustikuine Harvard Business School'i Journal of Consumer Research avaldas Northwestern University teaduskeskuse uuringu tulemused, milles teadlased näitavad erinevaid võimalusi näiliselt neutraalsetes reklaamiprogrammides mõne toote suhtes ülekaaluka poolehoiu tekitamiseks. Mitmedki väljaandes toodud järeldused läevad muuhulgas vastuollu kehtivate majandusmudelitega, millised eeldavad inimeste ostukäitumiselt oluliselt stabiilsemat struktuuri.

Terve rea katsetega tõestavad teadlased, kuidas sarnaste karakteristikutega toodete õige grupeerimine võib alateadlikult suunata valikuid. Näiteks kujutage ette mööblipoodi, kus pakutakse sarnase välimusega diivaneid A ja B. Lihtsalt diivan A on mugavama vedrustusega, kuid B on märkimisväärselt vastupidavam. Üks-ühe vastu võrdluses valis testgrupp 42% tõenäosusega diivani A.

Kui nüüd aga diivanitele A ja B lisati veel kolm vastupidavat, kuid mitte nii mugavat diivanit, tõusis diivani A (mugav) eelistus testgrupi hulgas 77%ni. Sellist eristumise efekti nimetasid uuringu autorid "kujuteldava fookuse efektiks" (perceptual focus effect).

Uuringu praktilise väljapaistvuse võtsid autorid kokku kui "/--/ when designing product displays, in both print and electronic media, companies need to be aware of the potential impact of the visual characteristics of choice alternatives on consumer preferences." Ehk siis lihtsa valemina - ümbritse keskpäraselt müüv toode vähem-müüvate toodetega ja müüginumber kasvab!

Nagu ikka, tugineme me oma ostukäitumises intuitsioonile. Tunnetus nimega intuitsioon aga ongi see, millele selline kujuteldav fookus mängib.

Vägivalla vaatamine nüristab aju

Kuigi ajakirjanduses on palju räägitud vägivalla korduva kogemise mõjust inimkäitumisele, on senised allikad valdavalt tuginenud sotsioloogilistele uuringutele. Andmed vägivalla jälgimise tegelikust mõjust inimorganismi talitlusele olid märkimisväärselt tagasihoidlikud. Kuni tänase päevani, kui USA Kolumbia Ülikooli teadlased andsid teada, et on tuvastanud korduvate vägivaldse kogemuse mõju aju talitlusele hoida tagasi agressiivseid reaktsioone. Elik siis - korduva agressiivsuse jälgimine tuimestab inimaju selle piirkonna talitlust, mille ülesandeks on impulssiivsuse ja soovimatu vägivaldse käitumise kontroll.

Vastukaaluks tuvastasid teadlased aga aktiivsuse ajupiirkonnas, mille talitlus on seotud planeerimisega (planning behavior). Kokkuvõttes järeldasid teadlased, et korduva vägivalla jälgimine vähendab inimese käitumiskontrolli ja soodustab inimajus impulsiivaktide/agressiooni sundplaneerimist.

Siinkohal oleks näiteks huvitav uurida liiklussurmade eksponeerimise mõju meie kaaskodanike liikluskäitumisele. Kas suured verised fotod õnnetuspaikadest meie ajalehtede esikaanel ei oma selle uuringu valguses hoopis vastupidist mõju, kui mõistusele kutsumine?