Praktiline demokraatia: lihaletist kassajärjekorrani

Nädalapäevad tagasi, süvenedes erinevatesse kaose teooria tõlgendustesse, juhtusin lugema Tel-Avivi ülikooli professor Refael Hassin'i raamatut To Queue or not to Queue: Equilibrium Behavior in Queueing Systems, milles autor, hariduselt matemaatik, avab väga lihtsal ja loetaval moel kaose ühe väljendusvormi - järjekorda ootava kaootilise inimmassi efektiivsuse võrreldes inimketina väljenduva järjekorraga.

Rakendusmatemaatikast tuntud mänguteooria printsiipe painutades testis autor erinevaid mudeleid inimestest moodustuva järjekorra haldamiseks. Kuigi efektiivseima järjekorra mudel on rakendusmatemaatikas käsitlust leidnud juba eelmise sajandi algusest, on Hassin'i uuringu tulemus huvitav selle poolest, et organiseeritud kaose eelist süsteemse järjekorra ees pole minu teada sedavõrd teaduslikult veel tõestatud. Seepärast mõned huvitavamad mõtted temalt:

- kuigi alateadlikult tundub meile, et süsteemses inimahelikuna looklevas järjekorras teeninduse ootamine on kõigi seal seisjate suhtes õiglane, tundub meile alati, et asume teenindusletist vähemalt ühe koha võrra liiga kaugel;
- kui inimene siseneb poodi, kus näeb ühe kassa järjekorras seismas 62 inimest pöördub ukse pealt suurema tõenäosusega ringi, kui need 62 inimest jalutaksid poes ringi ja ootaksid oma järjekorranumbrit;
- mitme Euroopa riigi statistika näitab, et kaootiliselt korraldatud (järjekorranumbritega) järjekorra teenindamiseks kulub teenindajal kuni kümnendik vähem aega, kui inimahelas seisva järjekorra teenindamiseks;
- müügiorganisatsioonis (nt pood) on järjekorra ootel liikuv kaootiline inimmass potentsiaalne ostja. Vastukaaluks - mitu korda oled Sina aheljärjekorras seistes jätnud äkki meenunud kauba ostmata ainult selle pärast, et mitte kaotada kohta järjekorras?

Omamoodi paralleele tõmbab Hassin ka näiliselt kaootilise järjekorra suhtega demokraatlikku ühiskonnakorraldusse. Natuke parafraseerides tema mõttearendust (nt sometimes, disorder creates its own order) - võime väita, et olukorras, kus inimest ei sunnita näiliselt demokraatlikesse, kuid samas ebaloomulikesse inimgruppidesse, võime me oluliselt rahulolevama ning meeldivama maailmani. Või nagu Hassin väljendab - more pleasant place for everyone.