E-aju vaid 10 aasta kaugusel?

Kuulsal juulikuisel TED konverentsil astus ühe esinejana üles ka Shveitsis tegutseva kunstlikku aju konstrueeriva Blue Brain nimelise projekti eestvedaja Henry Markram. 2005. aastal käivitatud projekti raames on juba suudetud kaardistada imetaja aju kõige keerukamaid protsesse juhtiva ajukoore pindmise osa neuronstruktuuri mustri ning modelleerinud selle põhjal aju toimimise arvutisimulatsiooni. Simulatsiooni „jooksutatakse“ täna IBM hiidarvuti Blue Gene peal, et lõpuni mõista ajukoore neuronite toimimist erinevates tingimustes. Ning lõppkokkuvõttes, nagu Markram prognoosib, jõuda lähimal kümnendil ka konstrueeritud aju füüsilise kujuni.

Uuring: inimene haistab hirmu

Oleme kõik kuulnud ütelust, et hirmul on suured silmad. Kuid, kas teadsite, et hirmul on ka väga spetsiifiline lõhn? Just seda väidavad USA Rice University RU teadlased.

Veebruarikuises ajakirjas Psychological Science avaldatud uuringukokkuvõttes kirjeldavad RU teadlased mitmeid katseid, millede tulemustele tuginedes väidavad nad, et hirmuhigil on meie sotsiaalses maailmas täita palju suurem roll, kui lihtsalt meis endas ebameeldivustunde tekitamine.

Selle võite tõestuseks kirjeldavad teadlased näiteks katset, kus esmalt koguti katsealuste nahaeritist, mis oli sinna kogunenud sobivas keskkonnas suhteliselt võikaid õudusfilme vaadates. Seejärel paluti kahel erineval testgrupil hinnata neutraalse tonaalsusega kõnet ja näomiimikat. Gruppide erinevus seisnes selles, et kui ühe testgrupi liikmed hindasid nähtavat/kuuldavat ilma kõrvalmõjudeta, siis teise testgrupi liikmetele oli eelnevalt antud nuusutada eelnevalt kogutud nahaeritise e hirmuhigi vesilahust.

Ilmnes, et testgrupi liiklmed, kes olid eelnevalt saanud haista hirmuhigi vesilahust, hindasid nähtut ja kuuldut hinnanguskaalal märkimisväärselt enam ärevaks, kui need, kes tavatingimustes oma hinnanguid andsid.

Nagu tõdevad teadlased oma artiklis, on nende avastus täiendav kinnitus sellele, et inimese haistmismeel kompenseerib meie teiste meelte talitlust, kui viimatinimetatu toimeks on organismile vajalik täiendav teave. Sama efekt toimib muuseas ka maitsemeele puhul, mille kaudu saadav ärritus on vägagi seotud sellega, kuidas maitsemeeleni jõudel aines lõhnab. Ja tegelikult ka välja näeb.

Uuring: rasedus teeb naised nutikamaks!

Oled äkki isegi kohanud fenomeni, et lapseootel kaunis neidis kurdab mälunõrkust ning mõttemaailma pikatoimelisust? Kes meist poleks. Tuleb aga välja, et tegelikult toimivad lapseootel naisterahva organismis protsessid hoops vastupidiselt - rasedus muudab naised nutikamaks.

Nagu kirjutab hiljutine The Guardian viitega Austraalia Canberra Ülikooli teadlaste kümne aasta pikkusele uurimustööle, väidavad teadlased, et vastupidiselt senistele linnalegendidele, et lapseootel naiste vaimsus nõrgeneb, näitavad testid, et raseduse esimestel kuudel naiste vaimne küpsus isegi paraneb. Ning veelgi enam - raseduse käigus saavutatud mõtteteravus ei kao lapse sündides, vaid jääb naist saatma ka tulevases elus.

Miks aga siiski raseduse käigus väidetakse tekkivat vaimuaktiivsuse langus? Samasisulisi uuringuid teinud USA Virginia Ülikooli teadlased oletavad, et tegemist võib olla episoodilise nähtusega, kui naise ajus restruktureeritakse toimivaid protsesse, saamaks hakkama vaimselt uue keskkonnaga - ema rolliga. Restruktureerumise käigus tekkivaks kõrvalproduktiks on aga tõepoolest see, et muuhulgas "raputatakse" paika ka naise kognitiivsed võimed, mille tulemusena testid näitavadki paljude naiste puhul peale lapse sündi isegi paremat vaimuteravust, kui enne rasedust.

Uuring: sinine on innovatsioonivärv

Läbi ajaloo on kirjutatud sadu, kui mitte tuhandeid, lugusid värvide mõjust inimorganismi talitlusele. Küll teevad ühed värvid haigeks ja teised rahulikuks, küll midagi kolmandat. Viimases ajakirjas Science avaldavad Kanada teadlased aga omakorda uute kompleksuuringute tulemused, millede järeldustele tuginedes nad väidavad, et punane värv stimuleerib pigem vaoshoitust ja reserveeritust, samal ajal, kui sinine värv avab inimese loovuse.

Oma väite kinnituseks toovad nad näiteid kuuest läbiviidud katsest, mille käigus katsealused pidid kas siniste või punaste elementidega või sama värvi taustsüsteemis täitma erinevaid ülesandeid. Nii näiteks valmistasid katseaalused sinistest klotsidest märkimisväärselt komplitseeritumaid kujundeid, kui punastest klotsidest. Samal ajal suutsid katsealused meenutada oluliselt täpsemalt punasele taustale manatud sõnu, kui sinisele taustale.

Omalt poolt oponeeriks kanadalastele psüholoogilise rajasõltuvuse metafooriga. Nimelt on enamus hoiatavaid märke me elus ilma sügava teadusliku põhjuseta punased. Alustades keelavatest/hoiatavatest liiklusmärkidest ja lõpetades välgunoolega elektrikapi uksel. Sinine on aga taevas ja meri - kõige suuremad unistuste metafooride osad üldse. Kas pole nii, et oma igapäevakäitumises sõltume me teatud radadest, mida meie psüühika alateadlikult valib. Punase puhul ohu ja sinise puhul unistuse?

Uuring: miks me haigutame?

Oled sa tähele pannud, et kui uni meid just jalapealt maha ei murra, me pakaselise ilmaga haigutama ei kipu? Samuti pole haigutamine meil sage kaaslane saunalaval. Miks see nii on? New Yorki Binghamton University (BU) teadlastel on selle kohta huvitav seletus.

Nagu väidavad detsembri keskpaiga Discovery veebiajakirjas BU teadlased, haigutavad enamik imetajaid selleks, et suurema hulga, kehatemperatuurist madalama temperatuuriga, õhu sissehingamise kaudu alandada nt pingelise tegevuse tõttu kasvanud ajutemperatuuri. Algselt püstitasid teadlased taolise hüpoteesi peale katseid lindudega. Teatavasti moodustab enamikel lindudel aju proportsionaalselt väga suure osa tema peast, mistõttu ka aju temperatuuri muutused peaks omama kõige suuremat mõju tema organismi talitlusele. Ühe sellise katse käigus vaadeldi lindude (konkreetselt papagoide) käitumist kolmes erinevas keskkonnas: aja jooksul kasvava temperatuuriga, kõrge stabiilse temperatuuriga ning keskpärase elutemperatuuriga ruumis. Ilmnes, et kui kahe viimasena mainitu puhul lindude haigutuste arv oluliselt ei muutunud, siis esimese puhul (stabiilselt kasvav temperatuur) kasvas pea-aegu kahekordseks.

Avaldatud aruandes seletavad teadlased haigutust kui jahutusõhu toomist ajju verd juhtiva veresoonkonna jahutamiseks. Sel põhjusel ei haiguta me reeglina kuumas saunas (sest välisõhk on kordades kuumem me keha sisetemperatuurist) ning pakaselisel tänaval (sest siis on keha temperatuur niigi madal ja veelgi enam jahutamine viiks külmashokini).

Lindudega tehtud katset kinnitavad muuseas ka varasemad inimeste kliinilised uuringud. Näiteks on sclerosis multiplexi põdevate patsientide puhul täheldatavad keha termoregulatsiooni kõrvalekalded, mis tingivad ebaloomulikult sageda haigutamisreakstiooni.

Huvitav on teadlaste aruandes veel see, et ka hommikune kiire ärkamine kasvatab meie aju temperatuuri, kuna aju lülitub ühest talitlusrezhiimist teise, mille tulemusena kiirenenud protsessid me "protsessorit" kuumendavad. Täpselt nagu arvutil.

Ehk siis, kui tunnete, et haigutamine võimust võtma hakkab, haigutage aga terviseks! Või veel parem, jahutage oma pead rüübates klaasikese vett, pistke pea aknast välja ja hingake paar sõõmu jahedat õhku või, kellel võimalik, võtke üks korralik jahe dušš!

Oled sa parema- või vasakusilmne?

On ammuteada tõde, et umbes 2/3 inimestest me ümber on paremakäelised ning ülejäänud vasaku- või mõlemakäelised. Vähemteada on aga fakt, et nii nagu enamikel inimestel on domineeriv üks käe- või jalapoolus (oluline nt golfimängus), erinevad inimesed ka domineeriva silma poolest. Sellealaseid uuringuid on mitmeid aastaid läbi viinud muuhulgas Moskvas asuv Современная гуманитарная академия.

Nii näiteks on eelnimetatud uurimisasutuse teadlased katsete kaudu kindlaks teinud, et vasaksilmsete inimeste vasak silm reageerib vasakult tulevale informatsioonile märkimisväärselt operatiivsemalt. Samuti on oluline vahe silmadega informatsiooni hõlmamise ulatuses. Nii hõlmavad vasaksilmsed olulised kiiremini ja suuremal hulgal vsakult poolt tulevat infot, kui paremalt poolt ja vastupidi. Seda võib igaüks testida, proovides lihtsat raamatuteksti lugedes korda mööda nii vasaku kui ka parema silmaga.

Miks eeltoodu oluline on? Tõenäoliselt on siin ainest mõtisklemaks selle üle, et kas ka vasaksilmsete inimeste elu-ja-tegemiste lihtsustamiseks saaks midagi ette võtta, sarnaselt näiteks vasakukälistele kohandatud olmevahenditega.

Uuring: hea uni on parim õpetaja

Kes meist poleks enne varahommikust tõsist vaimset katsumust olnud dilemma ees - kas valmistuda selleks terve öö, või ennast öösel hoopis mõnusalt välja magada. Oktoobrikuine The Public Library of Science (PLoS) väljaanne üritab sellele küsimusele vastust anda.

Nimelt viis Saksamaa ja Sveitsi teadlaste grupp läbi terve rea katseid, tuvastamaks unekoormuse all õppimise eripärasid. Nii näiteks testiti eksimuste arvu meelde jäetavas sõnadejadas. Selleks jagati kolme erineva grupi katsealustele 18 erinevat 15 sõnast koosnevad loetelu ning paluti need loetelud pähe õppida. Ühele grupile seejuures anti loetelud õppida öösel alates 22.30st ning kuni hommikuse 07.30se testini keelati neil uinuda.

Teisele grupile anti loetelu õppida samuti 22.30, samas anti neile võimalus ennast hommikuseks 07.30 alanud testiks välja magada.

Kolmandal grupil lasti ennast öösel rahulikult välja magada ning loetelu anti õppida hommikul kell 07.00, misjärel testimine toimus kell 17.00.

Katse tulemusena ilmnes, et kõige suurem oli testis vigade arv nendel katsealustel, kes õppisid öösel ilma uinumata. Ca 30% vähem oli vigu neil, kes õppisid õhtul, kuid said võimaluse ennast hommikuks välja puhata. Kõige madalam oli aga vigade määr (ca 45% vähem kui unetu öö veetnuil) neil, kes hakkasid õppima peale magusat und.

Lisaks testiti ka kofeiini mõju õpitava ainese omandamisele. Ühes järgnevates katsetes anti jällegi testgrupile loetelud omandada kell 22.30 ning keelati kuni hommikuse testini uinuda.

Erinevalt varasemast katsest anti osadele katsealustele nüüd üks tund enne testi 200 mg kofeiini ning teisele osale kofeiinitabletti meenutav platseebo. Ilmnes, et kofeiini tarbinud katsealuste testi tulemused olid ca 25% paremad, kui neil, kes manustasid enne testimist platseebot.

Ehk siis - vaimne pingutus saab parima tulemuse, kui enne seda maitsvale kohvisõõmule eelnevalt korralik uinak teha!

Uuring: 39 aastased on kõige ajukamad

Kas tead, millal Sa vananema hakkad? Vananema selles mõttes, et reaktsioon aeglustub ning kiirete autode ja ilusate inimeste asemel hakkad eelistama pigem mõnusalt kulgevaid sõiduvahendeid sõbralike inimeste seltsis. Nagu väidavad USA Kalifornia Ülikooli UCLA teadlased, on selleks vanuseks 39. eluaasta.

Nagu nädalapäevad tagasi avaldatud UCLA pressiteates kirjeldatakse, viisid teadlased oma tõdemuseni jõudmiseks esindusliku vanuselise valimiga testgrupis läbi lihtsa 10 sekundi jooksul sõrmega lauale koputamise katse. Selleks pidid katsealused enne magnet-resonants tomograafia MRI seadmega nende aju esiosa pildistamist võimalikult kiiresti koputama sõrmeotsaga laual asuvale andurile, milline siis loendas koputuste arvu. Seejärel tehti katsealuste aju esiosast pilt, tuvastamaks seal müeliini osakaalu. Müeliin on meie kehas spetsiifiline rasv, mis ümbritseb närvirakkude kõige pikemaid jätkeid – aksoneid. Müeliin on otsekui isolatsioonikiht, mis on vajalik närviimpulsside kiireks liikumiseks.

Ilmnes, et katsealuste vanuse, koputuste arvu ja müeliini sisalduse vahel ajus on statistiliselt oluline seos. Täpsemalt siis, oli 39 aastaste ajus müeliini sisaldus keskmiselt kõige suurem ning ka närviimpulsside liikumine kõige kiirem. Viimane väljendus siis suutlikkuses 10 sekundi jooksul aju poolt formuleeritud koputamise korraldust teostada.

Nimetatust nooremas vanuses ei olnud müeliini sisaldus veel saavutanud oma keskmist kõrgeimat taset ning vanemas vanuses oli müeliini sisaldus drastiliselt vähenenud. Meditsiiniteadusest on ka teada, et müeliini osakaalu kriitiline vähenemine viib inimese sklerosis multipleksini, mis väljendub reeglina probleemides tasakaalu, lihaskontrolli või üldise lihasjõu märkimisväärses vähenemises.

Praktiline demokraatia: lihaletist kassajärjekorrani

Nädalapäevad tagasi, süvenedes erinevatesse kaose teooria tõlgendustesse, juhtusin lugema Tel-Avivi ülikooli professor Refael Hassin'i raamatut To Queue or not to Queue: Equilibrium Behavior in Queueing Systems, milles autor, hariduselt matemaatik, avab väga lihtsal ja loetaval moel kaose ühe väljendusvormi - järjekorda ootava kaootilise inimmassi efektiivsuse võrreldes inimketina väljenduva järjekorraga.

Rakendusmatemaatikast tuntud mänguteooria printsiipe painutades testis autor erinevaid mudeleid inimestest moodustuva järjekorra haldamiseks. Kuigi efektiivseima järjekorra mudel on rakendusmatemaatikas käsitlust leidnud juba eelmise sajandi algusest, on Hassin'i uuringu tulemus huvitav selle poolest, et organiseeritud kaose eelist süsteemse järjekorra ees pole minu teada sedavõrd teaduslikult veel tõestatud. Seepärast mõned huvitavamad mõtted temalt:

- kuigi alateadlikult tundub meile, et süsteemses inimahelikuna looklevas järjekorras teeninduse ootamine on kõigi seal seisjate suhtes õiglane, tundub meile alati, et asume teenindusletist vähemalt ühe koha võrra liiga kaugel;
- kui inimene siseneb poodi, kus näeb ühe kassa järjekorras seismas 62 inimest pöördub ukse pealt suurema tõenäosusega ringi, kui need 62 inimest jalutaksid poes ringi ja ootaksid oma järjekorranumbrit;
- mitme Euroopa riigi statistika näitab, et kaootiliselt korraldatud (järjekorranumbritega) järjekorra teenindamiseks kulub teenindajal kuni kümnendik vähem aega, kui inimahelas seisva järjekorra teenindamiseks;
- müügiorganisatsioonis (nt pood) on järjekorra ootel liikuv kaootiline inimmass potentsiaalne ostja. Vastukaaluks - mitu korda oled Sina aheljärjekorras seistes jätnud äkki meenunud kauba ostmata ainult selle pärast, et mitte kaotada kohta järjekorras?

Omamoodi paralleele tõmbab Hassin ka näiliselt kaootilise järjekorra suhtega demokraatlikku ühiskonnakorraldusse. Natuke parafraseerides tema mõttearendust (nt sometimes, disorder creates its own order) - võime väita, et olukorras, kus inimest ei sunnita näiliselt demokraatlikesse, kuid samas ebaloomulikesse inimgruppidesse, võime me oluliselt rahulolevama ning meeldivama maailmani. Või nagu Hassin väljendab - more pleasant place for everyone.

Uuring: tunnetel on temperatuur

Sa oled külmalt kaalutlev! Sa oled nii mõnusalt soe ja sõbralik! Kes meist poleks kuulnud ja ka ise kasutanud selliseid kõnekujundeid. Metafoorid on meie igapäevakeele lahutamatuks osaks ja kahtlemata võimaldavad meie suhtlemist muuta värvikamaks. Kuid miks just sellised kõnekujundid? Miks eraldatuse metafooriks on me maailmas külm ja lähedusel soe? Vastuseid sellele fenomenile otsisid ka Toronto Ülikooli psühholoogid, kes selleks tarbeks viisid läbi mitmeid eksperimente, milliseid lahkab vastilmunud väljaanne Psychological Science.

Nii näiteks paluti samadel tingimustel ühe testgrupi liikmeil meenutada minevikust sündmust, kus neid on mingist kollektiivist või grupist, näiteks kasvõi e-posti listist, välja arvatud. Teise grupi liikmeil paluti minevikust meenutada sündmust kus neid oli mõnda seltskonda või gruppi sisse arvatud. Peale vastuste saamist paluti nagu muuseas mõlema grupi liikmeil hinnata eksperimendi läbiviimise ruumi temperatuuri. Ilmnes, et hinnangud temperatuurile varieerusid kuni 100%. Seejuures hindasid ruumi soojemaks need, kellel oli palutud meenutada mõnda gruppi arvamist ning külmemaks need, kel' paluti meenutada grupist välja arvamist.

Teises huvitavas eksperimendis paluti katsealustel mängida arvutis lihtsat paaristennist. Mängu omapära seisnes aga selles, et paarilistest ühele andis arvuti üsna sageli võimaluse palli lüüa, teisele aga praktiliselt mitte. Kui nüüd peale mängu lõppu paluti osalistel valida baarist jooke, valisid mängijad, kellele arvuti võimaldas palli mängida, oluliselt suurema tõenäosusega jahedaid karastusjooke, samal ajal, kui mängus pealtvaatajaks jäänud eelistasid sooje jooke ja puljongit.

Lisaks veel mitu täiendavat uuringut andis teadlastele palju mõtteainet hooajaliste vaimsete kõrvalekallete (nt talvemasendus) tõlgendamiseks ning, miks ka mitte, ennetamiseks. Nii näiteks pakutakse uuringu kokkuvõttes, et grupiprotsessides, kus on vajalik inimeste omavaheline suhtlemine, võib ruumis temperatuuri tõstmine mõne kraadi võrra mõjuda koostöö aktiveerimiseks oluliselt tõhusamalt, kui milline iganes manipulatiivne tehnika. Sarnaselt on ka soe tuba, rääkimata saunast, tõenäoliselt kõige efektiivsem meetod üksindusega seotud stressi vastu võitlemiseks.

Uuring: tahad kõhnemaks saada - mõtle vähem?

Kõhnumise ja laiemalt kehakaaluga seotud temaatika on populaarteaduslikus meditsiinikirjanduses tõenäoliselt kõige enam läbi kirjutatud teema. Pole vist kellegile ka üllatus, et suurem osa sealsetest järeldustest kõlab stiilis "its all in your head". Omamoodi uue aspekti sellesse järelduste kataloogi lisab aga Kanada Université Laval teadlaste avastus, mis seostab inimeste kaloritarbimise nende poolt tehtava intellektuaalse töö hulgaga.

Viimases ajakirja Psychosomatic Medicine numbris avaldavad Kanada teadlased oma uuringu tulemused, mille käigus võrreldi 14 katsealuse spontaalseid toitumisakte peale kolme liiki ülesannete täitmist: a) istudes puhkamine, b) etteantud teksti lugemine ja refererimine ning 3) mälu- ja tähelepanutestide täitmine. Peale 45 minutist eelnimetatud tegevust, paluti katsealused söögiruumi ning anti neil võimalus piiramatus koguses seal saadaolevat tarbida.

Varasematest uuringutest oli teada, et inimorganism vajab peale intellektuaalset tööd vaid ca 3 kalorit enam energiat, kui peale rahuolekus puhkamist. Vaatamata sellele, tarbisid tudengid söögiruumis peale tekstitöötlust 23% enam kaloreid ning peale mälu- ja tähelepanuteste 29% enam kaloreid, kui peale istuvas asendis puhkamist.

Kalorite ületarbimise fenomeeni seletamiseks võeti katsealustel enne katset, katse ajal ja peale katset vereproov, mis näitas, et intellektuaalse töö intensiivsus mõjutas pöördvõrdelisena olulisel määral insuliini ja klükoosi taset veres. See omakorda väljendus suurenenud söögiisus. Uurijate hüpoteesi kohaselt tekitab intellektuaalse tegevusega kaasnev stress meis suureneva energiatarbimise, mis omakorda annab organismile signaali täiendava kütuse - toidu vajalikkuse kohta. Samal ajal, nagu ka eelnevalt märgitud, on organismi tegelik täiendava energia vajadus vaid ca 3 kalori võrra suurem, kui lihtsalt niisama ilma (vaimse) pingutuseta ennast hästi tundes.

Ehk siis, kui igapäevaselt keerukaid olukordi lahendades ennast tuliseks mõtleme, pole ime, et ka meie söögiisu mäekõrguseks kasvab. Vähem mõtlemine pole seejuures aga kahtlemata parim lahendus kehakaalu säilitaiseks. Pigem aitab kehakuju hoida väikene füüsiline pingutus, mis asjatuna sisse manustatud kaloritele piisava rakenduse leiaks.

Uuring: hea uni õpetab enam kui halb õpetaja

Augustikuist Scientific American'i sirvides jäi silma pikem kirjutis pealkirja all "Quiet! Sleeping Brain at Work!", kus Harvardi teadlased analüüsivad une mõju inimaju talitlusele. Juba ülikooliajal tundus mulle, et õhtul õpitud ainese ülekordamine varahommikul omas vägagi tõhusat effekti mu eksamitulemustele. Harvardi teadlased professor Jeffrey M. Ellenbogen juhtimisel toovad sellele fenomenile nüüd omapoolse kinnituse. Nimelt viisid nad 2007. aasta sügisel suuremates tudengigruppides läbi terve rea katseid kinnitamaks muuhulgas hüpoteesi, et inimese aju on võimeline analüütilisi järeldusi genereerima ka unestaadiumis.

Katse käigus paluti testgrupis igal osalisel moodustada värviliste ruudukeste paaride põhjal kuni 5 elemendiga hierarhia. Näiteks esimesena paluti valida rohelise ja punase ruudukese paarist meeldivaim. Oletame, et selleks oli punane. Seejärel pandi punasega paari uus värv ja paluti uuesti hinnata. Sedasi 5 paari järjest, kuni kokku sai 5e lemmiku värvi hierarhia.

Tavaline inimloogikale omane järeldus ütleb meile, et kui punane värv on meeldivam kui roheline ja roheline meeldivam, kui näiteks sinine, siis on loogika kohaselt punane meeldivam, kui sinine. Sama moodi, nagu me igapäevaselt alateadlikult järeldame, et juhul, kui isik A on ilusam kui B ja B on ilusam kui C, siis on A ilusam kui C.

20 minutit peale hierarhia moodustamist paluti katsealustel uuesti omavahel suhtesse seada varasemalt üles ehitatud viie elemendiga värvide hierarhia esimest ja viimast värvi. Ilmnes, et ca 50% tõenäosusega valiti meeldivamaks nii hierarhia esimest kui ka viimast värvi. Ehk siis katsealused ei olnud oma alateadvuses veel hierarhia loogikat selgeks mõelnud.

Kui aga katsealused paluti varasemat värvide hierarhia esimest ja viimast elementi varasemasse järjekorda seada 12 tunni pärast, oli tulemus juba märkimisväärselt parem. Nimelt suutsid 70% katsealustest, kes olid vahepeal 12 tunni jooksul tegelenud igasugu muude päevaste toimetustega, värvidepaari õieti sättida 70% juhtudest. Veelgi suurem oli paari õieti seadmise tõenäosus nende katsealuste hulgas, kes olid need 12 tundi rahulikult maganud. Neist suutis abstraktse värvide hierarhiapaari õieti seada tervelt 90% katsealustest. Ehk siis oli nende aju saanud rahulikult alateadvuses tegeleda uue abstraktse struktuuri töötlemisega.

Uuring: kohtunikud on värvisõltuvad

2005. aastal ajakirjas New Scientist Magazine avaldatud uudis, et punasesse riietatud sportlased saavutasid märkimisväärselt paremaid tulemusi, kui nende teisevärvilised kaasvõistlejad, tekitas teadusmaailmas suure diskussiooni. Kas ikka saab värvil olla füüsilise pingutuse juures selline mõju?

Vastilmunud väljaanne Psychological Science lisab uute uuringutulemustega aga veelgi õli tulle. Nimelt väidavad Saksamaa Münsteri Ülikooli teadlased, et nende poolt läbi viidud katsetest ilmnes, et punane võistlusvorm ei mõjuta positiivselt mitte ainult sportlase võistlusvalmidust, vaid mõjutab tugevalt ka kohtunikku suhtuma punases kostüümis sportlasesse oluliselt soosivamalt.

Oma väite kinnituseks viisid teadlased läbi katse 42 taekwondo kohtunikuga, kellele näidati erinevaid videoklippe punases ja sinises kaitserõivastuses sportlaste omavahelisest mõõduvõtmisest ning paluti neil siis anda sportlastele klippidelt nähtavate rünnakute eest punkte. Peale klippide vaatamist vahetati seal osalevate sportlaste kaitserõisvastuse värvid digitaalselt (sinine punaseks ja vastupidi) ning näidati samu klippe samadele kohtunikele uuesti.

Ilmnes, et samade kohtunike poolt anti samadele sportlastele samade soorituste eest punases kaitserõivastuses rünnakute eest 13% enam punkte, kui nad olid saanud sinises kaitserõivastuses. Ka korduskatse mõningase aja pärast andis sama suurusjärgu tulemuse.

Kas punases särgis võib peituda ka võti hiljutised Euroopa meistrivõistlused jalgpallis võitnud Hispaania edu lahtimõtestamiseks? Mingi maagia selles punases igal juhul on ...

Uuring: kurb meeleolu on parim õpetaja

Eks ole me kõik viimastel aastatel ajakirjanduse vahendusel lugenud erinevate hariduspraktikute heietusi sellest, kui oluline on koolikeskkonnas lapse rõõmus ja rahulolev meeleolu. Psüholoogiateemalise teadusväljaande Developmental Science viimases numbris väidavad aga USA ja Ühendkuningriigi teadlased, et nende uurimus näitas, et kurvas meeleolus lapse psüühika on keskendumist ja faktitäpsust nõudvate distsipliinide suhtes märkimisväärselt vastuvõtlikum.

Eksperimendi käigus mängiti kokku 91 lapsest koosnevale kahele testgruppile ette vastavalt kas kurbasid või lõbusaid video- ja audioklippe, peale millede kogemist paluti osalistel leida suuremast pildist sinna paigutatud erinevaid geomeetrilisi kujundeid. Nagu öeldud, suutsid rõõmsas meeleolus olevad lapsed avastada märkimisväärselt vähem kujundeid, kui need, kes olid enne katset kogenud kurba audiovisuaali.

Teadlased põhjendavad sellist uuringutulemust meie psüühika omapäraga, mille puhul rõõmsas meeleolus valdab meid rahulolu ning me oleme vastuvõtlikumad laiemale spektrile maailmast tulevale teabele. Samal ajal kurvas meeleolus olles on meie psüühika juba alateadlikult häälstunud üksikasjade tabamisele. Niisamuti ärritavad meid kurvast peast oluliselt enam asju, kui rõõmsameelsena maailma kui suurt tervikut tunnetades.

Samas märgivad teadlased õigustatult, et loominguliste distsipliinide puhul on rõõmus meeleolu kahtlemata loovust soodustav faktor ja kurbus võib seal pigem isegi pärssivaks osutuda.

Uuring: sotsiaalsed sidemed kui silmamoondajad

Oled äkki isegi tähele pannud, et mõne kindla seltskonnaga mägedes matkates, tundub üks ja sama mägi palju laugem, kui teistega sama mäetippu võttes? Nüüd on brittide autoriteetne Plymouthi Ülikool ette võtnud selle illusiooni põhjuste uurimise.

Nimelt tuvastasid ka teadlased, et hea sõbra või väga lähedase inimese lähedalolek sundis katsealuseid hindama katse käigus vaadeldud kallakut kuni 20% laugemaks, kui seda tegid eraldiseisvad katsealused. Piisas isegi lähedase inimese peale mõtlemisest, kui katse andis umbes samasuunalise tulemuse.

Ajakirjas Journal of Experimental Social Psychology avaldatud pikemas uuringuaruandes jõuavad teadlased muuhulgas järeldusele, et sotsiaalsetest sidemetest tekitatud turvatunne muudab ka inimese alateadvuses paljud teravad nurgad enam ümaramaks ning suhtekuristikud pigem laugeteks nõlvadeks.

Eks ole see fenomen ka hea seletus suuremate riskide võtmisele sõprade seltskonnas, kus sõprade vaheliste sotsiaalsete sidemete tekitatud turvatunne kantakse üle tavaolukorras ohtlikule situatsioonile.

Uuring: me kõik näeme tulevikku!

Ruumi neljanda mõõtme, ajaga, manipuleerimine on olnud mitte ainult ulmefilmide, vaid ka teadusmaailma uurimisteema juba kümneid, kui mitte sadu aastaid. Viimase Cognitive Science Journal kaante vahel väidab aga New Yorgi Rensselaer Polytechnic Institute professor Mark Changizi, et tegelikult näeme me kogu aeg umbes kümnendiku sekundi jagu tulevikku võrreldes sellega, mida meie aju meile ette annab. Seda meie organismi toimimise iseärasustest tingituna.

Catching a football. Maneuvering through a room full of people. Jumping out of the way when a golfer yells “fore.” Most would agree these seemingly simple actions require us to perceive and quickly respond to a situation. Assistant Professor of Cognitive Science at Rensselaer Polytechnic Institute Mark Changizi argues they require something more — our ability to foresee the future.

Nimelt väidab Changizi, et just kümnendik sekundit on see periood, mis kulub meie silmade kaudu informatsiooni laekumisest kuni aju poolt sellele adekvaatse tõlgenduse andmiseni. Ehk siis hetkeks, kui arvame, et näeme mingi sündmuse toimumist, on see sündmus tegelikult juba kümnendik sekundit tagasi aset leidnud.

Et me aga meie suunas heidetud kiviga mõtteviivituse tõttu pihta ei saaks, pakuvad teadlased, et inimaju on õppinud eelnevalt nähtud info põhjal u kümnendik sekundit ette prognoosima järgnevat saabuvat pilti. Ning selle ennustuse põhjal ka reageerima. Seda väidet tõendasid teadlased enam kui 50 klassikalise optilise katsega (vt nt siinjuures olevat pilti), kus varasema tajukogemuse tulemusena inimene esimese reaktsioonina tõlgendab pilti teistsugusena, kui see tegelikult on. Nii näiteks tajub inimteadvus siintoodud pildil olevaid punaseid vertikaaljooni keskosas väljapoole paiduvat, kuigi tegelikult on tegu sirgete vertikaalsete joontega. Põhjuseks pakuvad teadlased seda, et inimteadvus tõlgendab kodardatud ratast kui veerema loodut ning püüab sinna juurde joonistatud elemente (antud juhtul vertikaalseid jooni) selle veeremisega seostada, ümardada. Selle tulemusena üritab meie taju ka nimetatud jooni näha kuidagi kaarjamatena, kui need tegelikult on.

Seega on meie aju kaasaõpitud omadus - üritada prognoosida järgnevat sammu - vahest ka nuhtluseks, tuues meie ette pettekujutelmasid. Mistõttu ka meie suunas heidetud kivi võib nii mõnigi kord varasemast kogemusest tuleneva väärtõlgenduse tõttu meid vägagi valusalt tabada.

Vaba tahet ei ole olemas!

Juba mõni hetk enne seda, kui otsustasite siinset lugu lugema hakata, oli teie aju andnud alateadvusele edasi käsu siinkirjutatuga tutvuda. Umbes sellisele järeldusele jõudsid Saksamaa Bernstein Center for Computational Neuroscience nimelise teadusasutuse uurijad, uurides aju tegevust erinevate otsuste langetamisel.

Nimelt tuvastasid John Dylan Haynes juhtimisel fMRI ajuskänneriga 14 vabatahtliku peal katseid teinud teadlased, et enne kui inimene teadvustab endale mõne valiku tegemist, on aju mõtte ja teadvuskeskus umbes 7 sekundit enne teadvustust andnud meie alateadvusele vastavasisulise signaali. Ehk siis on meie alateadvus meie eest otsuse teinud juba 7 sekundit enne kui ise sellest arugi saime. Siia kategooriasse ei kuulu muidugi instinktiivsed otsused, mida langetame oma reflekside toime tulemusena (nt telefoni helisema hakkamist vaevalt keegi ajukäärude vahel väga ette ennustab).

By scanning the brains of test subjects as they pressed one button or another – though not a computer mouse – researchers pinpointed a signal that divulged the decision about seven seconds before people ever realised their choice. The discovery has implications for mind-reading, and the nature of free will.

Piltlikult öeldes - hetkel kui poes ulatume omast arust hetke-emotsiooni ajel kommikarbi järele, on meie aju juba 7 sekundit tagasi, talle teada oleva info põhjal, meie eest kommikarbi kasuks otsuse teinud.

Teadliku vaba valiku küsimus ei ole teadlaste uurimisobjektiks kindlasti esimest korda. Nii näiteks on eelmise sajandi kaheksakümnendatest aastatest teada Benjamin Libet'i poolt tehtud katsed, kus ta tuvastas, et vähem kui sekund enne otsust liigutada oma sõrme, aktiveerus inimese ajus piirkond, mis juhib inimkeha liikumist. Arvestades, et aju aktiivsuse mõõtmine oli sel ajal alles päris algelises tehnilises staadiumis, oli aju aktiveerumise tuvastamine mõnesekundilise täpsusega täiesti aktsepteeritav tulemus, mille siis nüüd hiljem täpsustasid Saksa teadlased.

Nimetatud uuringu tulemustest on kinni hakanud mitmed robootika ja autotööstuse katselaborid, kes püüavad inimaju teadvuskeskuses toimuvat kasutada näiteks ohutussüsteemide projekteerimisel juhuks, kui inimene võiks teha konkreetses situatsioonis vale otsuse. Näiteks otsustades autoroolis magama jääda, suudaks asjakohane ajuimpulsside lugejal baseeruv seade meid sellisest plaanist kuni 7 sekundit enne uinumist ette hoiatada. Tänane teadusandmestik ei luba veel ajuimpulsside põhjal küll enam kui 60% täpsusega ennustada konkreetset käitumist, kuid arvatavalt jõutakse selleni lähimal kahe aasta jooksul.

Uuring: beebi kui pilgumagnet

Eelmisel nädalal jäi interaktiivses teadusportaalis PLoS ONE silma Oxfordi Ülikooli teadlaste uuringuaruanne, milles võetakse pikemalt lahata beebi pildi mõju inimese tähelepanule. Uuringu lähteteesiks oli tõdemus, et reklaamiloojad on juba aastaid tagasi tuvastanud seose kuni mõneaastase lapse kujutise ja reklaami tarbija tähelepanu vahel. Kuid millest selline seos?

Katse läbiviimiseks talletasid uurijad 27 täiskasvanute ja beebipilti erinevatest elusituatsioonides. Varustanud täiskasvanud katsealused magnetoentsefalograafi nimelise ajuskänneriga, paluti katsealustel keskenduda arvutikuvarile kuvatud väikesele punasele ristikesele. Samal ajal kuvati 300 millisekundiste hetkedena kuvaril erinevaid laste ja täiskasvanute pilte. Ristikesele keskendumine oli vajalik, et skänneriga jälgida aju nö rahuseisu, mida siis 300 millisekundilised pildihetked püüdsid rikkuda.

Katse tulemusena tuvastati, et täiskasvanute piltide alateadlik 300 millisekundiline kuvamine aktiviseeris katsealustel aju kesk ja tagaosa. Beebipiltide kuvamine aga aju esiosa selle piirkonna, mis meil silmade kohale jääb (orbifrontal cortex). Viimatimainitud piirkond on meil samaaegselt ka see osa ajust, mis töötleb emotsioone.

According to the scientists, it appears to be related to continuous monitoring of prominent reward-related stimuli from the environment. Babies, in other words, can give healthy adults a little happy buzz.

Üheks selle katse kaasjärelduseks sai seletus sünnitusjärgsele depressioonile. Nimelt asub meie aju "depressioonikeskus" vahetus läheduses eelnimetatud emotsioone töötlevale keskusele, mistõttu beebi poolt põhjustatud tugev positiivne emotsioon võib aju poolt mingil hetkel saada hoopis tõlgendatud kui märk depressioonist. Sellest järeldusest kantuna loodavad teadlased õige pea pakkuda vahendeid sünnijärgse depressiooni ära hoidmiseks.

Kent Berridge, a professor of psychology and neuroscience at the University of Michigan, told Discovery News that he was impressed by the way the new study "cleverly confirms Darwin's prediction that human brains are wired to respond with special emotional reactions to infant faces in a basic and immediate way."

Innovatsioon 2008: laiatarbe ajuskänner vaid 3500 krooni eest

Mängukonsoolide tootja Emotiv Systems annab teada, et plaanib 2008. aastal ca 3500 Eesti kroonise hinnaga paisata müüki omamoodi laiatarbe ajuskänneri.

Nimelt on firma töötanud välja Emotive EPOC nimelise sensorlahenduse, mis kujutab endast kiivrisarnast sensorite komplekti (vaata pilti), mis pähe asetatuna suudab lugeda emotsioonide ja muu ajutegevuse tulemusena ajus tekkivaid elektrilahendusi.

The headset's sensors are designed to detect conscious thoughts and expressions as well as "non-conscious emotions" by reading electrical signals around the brain, says the company, which demonstrated the wireless gadget at the Game Developers Conference in San Francisco.

Esialgu on kiivrilahendus mõeldud Emotiv enda mängukonsoolide juures joysticu funktsionaalsusega kasutamiseks. Kuid juba on väidetavalt beetana olemas ka PC lahendused, kus seda sensorsüsteemi väljaspool Emotiv´i juhtkonsooli osana kasutada saab.

Uuring: mõrv poliitreklaamis on mõjusaim?

Eile alustatud poliitikauuringute ülevaate jätkuks vaataks natuke poliitreklaame. Kas agressiivne ja ebameeldivate teemadega poliitreklaam on mõjus? Kas sõbralik enesekiitus poliitreklaamis toob juurde valijaid? Need on vaid mõned küsimused, millele oma pikemas uurimistöös otsisid vastuseid ka USA Notre Dame ja Texase ülikoolide teadurid. Selleks testisid nimetatud ülikoolide teadlased reklaamide mõju analüüsimiseks potentsiaalseid USA 2004. aasta valimistel hääletavaid 18-24 aastaseid noori. Katsetel osalenuile näidati erineva agresiivsuse tasemega poliitreklaame ning paluti siis seitsmepallisel skaalal hinnata reklaamitava/rünnatava kandidaadi poolt hääletamise tõenäosust.

Tulemused olid päris huvitavad. Näiteks kui varasemalt konkreetse kandidaadi suhtes positiivselt meelestatud katsealusele näidati seda kandidaati ründavat või temaga seotud sümboleid hävitavat reklaami, märkis 14% oma toetuse kasvu sellele kandidaadile. Vastupidiselt ootustele aga märkis teine 14% katsealustest rünnatava kandidaadi suhtes hoopis oma toetuse vähenemist, suhtudes samal ajal märkimisväärselt positiivsemalt ründavasse poolde.

Positiivsete enesekiituse valimisreklaamide näitamine ei mõjutanud katsealuste valimiskäitumist aga üldse märkimisväärsel määral.

We do not conclude that positive political ads are not effective or that negative advertising should be used instead of positive advertising. Rather, our focus is on pointing out that negative advertising has several potential effects.

Elik' siis - kui vihkame, siis massiteadvuses tegelikult pigem armastame. Sedasi ka valimiskäitmises. Mida ebameeldivam on reklaam, seda enam ta reklaamitava suhtes positiivselt massi mõjutab. Kui seadused vägivalla avalikku eksponeerimist ei keelaks, siis oleks ameeriklaste uuringu kohaselt tele-ekraanil vastaskandidaadi sümboolne hukkamine ebameeldiva toiminguna tõenäoliselt kõige mõjusam poliitreklaami trikk üldse. Seniks aga piirdutakse edukalt nimetatud toimingu erinevate metafooridega.