Uuring: me kõik näeme tulevikku!

Ruumi neljanda mõõtme, ajaga, manipuleerimine on olnud mitte ainult ulmefilmide, vaid ka teadusmaailma uurimisteema juba kümneid, kui mitte sadu aastaid. Viimase Cognitive Science Journal kaante vahel väidab aga New Yorgi Rensselaer Polytechnic Institute professor Mark Changizi, et tegelikult näeme me kogu aeg umbes kümnendiku sekundi jagu tulevikku võrreldes sellega, mida meie aju meile ette annab. Seda meie organismi toimimise iseärasustest tingituna.

Catching a football. Maneuvering through a room full of people. Jumping out of the way when a golfer yells “fore.” Most would agree these seemingly simple actions require us to perceive and quickly respond to a situation. Assistant Professor of Cognitive Science at Rensselaer Polytechnic Institute Mark Changizi argues they require something more — our ability to foresee the future.

Nimelt väidab Changizi, et just kümnendik sekundit on see periood, mis kulub meie silmade kaudu informatsiooni laekumisest kuni aju poolt sellele adekvaatse tõlgenduse andmiseni. Ehk siis hetkeks, kui arvame, et näeme mingi sündmuse toimumist, on see sündmus tegelikult juba kümnendik sekundit tagasi aset leidnud.

Et me aga meie suunas heidetud kiviga mõtteviivituse tõttu pihta ei saaks, pakuvad teadlased, et inimaju on õppinud eelnevalt nähtud info põhjal u kümnendik sekundit ette prognoosima järgnevat saabuvat pilti. Ning selle ennustuse põhjal ka reageerima. Seda väidet tõendasid teadlased enam kui 50 klassikalise optilise katsega (vt nt siinjuures olevat pilti), kus varasema tajukogemuse tulemusena inimene esimese reaktsioonina tõlgendab pilti teistsugusena, kui see tegelikult on. Nii näiteks tajub inimteadvus siintoodud pildil olevaid punaseid vertikaaljooni keskosas väljapoole paiduvat, kuigi tegelikult on tegu sirgete vertikaalsete joontega. Põhjuseks pakuvad teadlased seda, et inimteadvus tõlgendab kodardatud ratast kui veerema loodut ning püüab sinna juurde joonistatud elemente (antud juhtul vertikaalseid jooni) selle veeremisega seostada, ümardada. Selle tulemusena üritab meie taju ka nimetatud jooni näha kuidagi kaarjamatena, kui need tegelikult on.

Seega on meie aju kaasaõpitud omadus - üritada prognoosida järgnevat sammu - vahest ka nuhtluseks, tuues meie ette pettekujutelmasid. Mistõttu ka meie suunas heidetud kivi võib nii mõnigi kord varasemast kogemusest tuleneva väärtõlgenduse tõttu meid vägagi valusalt tabada.