Karoshi tapab aastas tuhandeid jaapanlasi

Võidujooks tootlikkuse kasvatamise nimel tekitab inimestes reeglina kehetisi emotsioone. Ühest küljest on kasvav tootlikkus kahtlemata iga riigi majandusliku õitengu üks aluseid. Teisest küljest on kirjutatud sadu tuhandeid lehekülgi teaduskirjandust sellest, kuhu läbimõtlematu õitsenguihalus inimesi viia võib. Paar päris põnevat lehekülge sellesse teadusallikate loetelusse on lisanud Jaapani ametiühingud, kellele teeb muret viimasel ajal saareriigis leviv Karoshi - surm ületöötamise läbi.

Nimelt on Jaapanis ametiühingute initsiatiivil hoogu kogumas dipuut töösuremuse vähendamise teemadel. Just nimelt töösuremuse, mitte tavalise tööstressi ja väsimuse teemadel, mis meie kultuuriruumis seni võibolla enam tuntud on. Ja põhjust selliseks dispuudiks on enam kui küll. Nii näiteks sooritas saareriigi poltsei andmetel 2007. aastal enam kui 2000 jaapanlast tööpingete tõttu enesetapu. Samast aastast pärit avaliku arvamuse küsitlus näitas, et vaatamata riigis kehtivale 40 tunnisele töönädalale, töötab neljandik jaapanlastest enam kui 50 tundi nädalas ja ca 10 protsenti enam kui 60 tundi nädalas. Samas ei pea Jaapani teadlased Karoshi põhjuseks otseselt mitte niivõrd suurt töötundide arvu, vaid töökollektiivide siseseid pingeid. Majandusliku surutise tingimustes ei tasustata ületööd enam niivõrd rahaliselt, vaid elitaarsusega. Tublist töötajast tehakse kiiresti juht koos pildiga autahvlil ja kordades kasvava vastutusega. Võit on ju auasi ja kaotajaid ei vaja keegi. Või kui parafraseerida aeg-ajalt Tallinna reklaamitulpadel vilksatavat reklaamlauset - võidab see, kel' on surres suuremad pagunid.