Keerulistel aegadel on igat liiki heategevus valdkonnaks, mis ikka ja jälle jutuks tuleb. Eks see ole ka arenenud ühiskonna üks võtmeväärtusi, et suudame oma kaaskodanike eest hoolitseda nii, nagu tahaksime, et meie eest samas olukorras hoolitsetaks. Tuleb aga välja, et vähemalt USAs on vaesemate kaaskodanike abistamine emotsionaalselt pigem väiksemate sissetulekutega inimeste hingevalu, kui keskklassi ja rikaste meelerahu.Nagu ilmneb USA McClatcy nimelise meediagrupi poolt tellitud uuringust (vaata slaidi siinjuures), on just madalama sissetulekuga inimesed need, kes annetavad oma sissetulekutest oluliselt suurema osa heategevuseks, kui teevad seda Ameerikamaa rikkad. Nii näiteks näitas uuring, et kui vaesem elanikkonnagrupp annetab heategevuseks keskmiselt 4,3% sissetulekutest, annetavad rikkamad keskmiselt vaid 1,2 oma sissetulekutest.
Keskmine 2009. aasta panus heategevuseks on USA's ca 2,2% sissetulekutest. Ehk siis pea kaks korda vähem, kui keskmiselt madalama sissetulekuga elanike panus. Paras mõtteaine ja uuringuteema kahtlemata ka Eestimaistele analüütikutele. Kui räägime heategevusest, siis, kelle tegevusest me ikkagi räägime?
Postitused
2 kommentaari:
Rikaste 1,2% võib aga absoluutväärtuses olla palju suurem, kui need 4%, mida vaesemad annetavad. Antud juhul võib-olla polegi adekvaatne võrrelda suhtarvusid.
Kui vaesemad kulutavad 50% oma sissetulekust toidu peale ja rikkamad 5%, siis see ei tähenda, et viimased vähem või kehvemini sööksid...
Pigem on just suhtarvud on selles loos asja iva - kui suure osa oma varandusest on inimene valmis hinge tagant ära andma, et toetada talle reeglina tundmatut abivajajat.
Postita kommentaar