3,5 miljardi mobiilikasutaja kõned avalikud?

Värske The New York Times toob ärevaid sõnumeid kõigi mobiilikasutajate hinge. Nimelt väidab väljaanne, viitega Berliinis toimuvale Chaos Communications Congress nimelisele üritusele, et saksa inseneril Karsten Nohl´il on õnnestunud lahti deshifreerida enam kui 20 aastat kindlana püsinud GSM turvalisusalgoritm. Ehk siis süsteem, mis kaks aastakümmet on ligi kolme ja poole miljardi mobiilikasutaja kõnesaladust salakõrva eest kaitsnud.

Kuigi GSM algoritmi varasemate versioonide (A5/1) lahtideshifreerimisest on kõlakaid liikunud ka mõned aastad tagasi, pole ükski asjaosaline seni julgenud tunnistada, et saavutatu ka reaalsuses toimib. Samas, oli vaid aja küsimus, mil 1988. aastal kasutusele võetud ja igihaljas kahendsüsteemis toimiv lahendus avatakse.

Sellegi poolest, vaatamata GSM algoritmi eestkõneleja GSM Association´i kohesele reageeringule, et Nohl´i väide on pigem teoreetiline kui reaalselt teostatav, on tehnoloogiafoorumid kõnealusest väitest tõsist tuld võtnud ja on pigem tundide, kui päevade küsimus, kui algoritmi murdja peab oma väidete kinnituseks (lisaks BitTorrenti vahendusel juba saadaolevale) välja tooma reaalse tõestuse. Seejärel on pall juba tõsiselt mobiilioperaatorite väravas.

Inimese refleksid kui tuleviku biomeetria

9/11 järgne poleemika biomeetria kasutusele võtuks isikut identifitseerivates dokumentides, on paratamatult kaasa toonud ka erinevad vandenõuteooriad selle võimalikust kuritarvitamisest. Eks ole õli biomeetria teemasse parajalt valanud ka Hollywoodi toodang, kus nii väljalõigatud silma kui ka eemaldatud sõrme papillaariga on petetud asjakohase biomeetria lugejat. Kuigi tegelikkuses pole seadme petmine sugugi nii kerge, kui filmist tundub, on vähemalt teoreetiliselt siiski võimalik tavabiomeetriat võltsida. Seetõttu on märkimisväärselt viljakasse pinnasesse maandunud uudis Jaapani Shizuoka University SU teadlastelt, kes värske International Journal of Biometrics vahendusel annavad teada inimreflekside kasutatavusest biomeetria rakendustes.

SU teadlaste avastus põhineb sakaadil (inimsilma hüplemine, kiire liikumine) silma nö pimepunkti suhtes. Pimepunkt on siis silma see osa, kust väljuvate jätkete kaudu edastatakse silmast saabuv informatsioon ajusse. Elik siis selles inimsilma punktis võrkkestale kujutist ei teki. Puuduv kujutis kompenseeritakse silmamuna reflektoorse liikumisega vasakule ja paremale ümber pimepunkti. Selline refleks on aga iga silma kohta unikaalne ning tingimatule refleksile omaselt mitteõpitav. Kasutades identset trigerit silmas refleksi tekitamiseks, väidavad teadlased võimalik olevat identifitseerida varem fikseeritud isikut.

Lisaks sakaadil põhinevale biomeetriale, üritavad SU teadlased kombineerida sakaati pupilli suuruse muutusega erineva valguse tingimustes ning silmade vergentsiga ehk siis samaegse liikumisega vastassuundadesse, et saavutada õiget monokujutist. Kahjuks nende tööde kohta inglise- või saksakeelseid materjale esialgu leida ei õnnestunud.

2010 toob autod, mis tunnevad liiklusmärke

Kes peale pingelist ja pikka tööpäeva vähemalt korra on ennast avastanud autot autopiloodina roolivat, teab, kui mugav oleks, kui meie neljarattaline sõber suudaks iseseisvalt liikluses orienteeruda või siis vähemalt kiiruspiiranguid jälgida. Aga just seda lubab meile aastaks 2010 General Motors, kelle poolt hiljuti esitletud Vauxhall Insignia sedaan sisaldab põhivarustuses muuhulgas süsteemi, mis sarnaselt juba aastaid piirikontrollis kasutatavale automaatsele numbrituvastuse süsteemile tuvastab teel olevaid liikluspiiranguid ning annab neist juhile teada või automaatselt reguleerib vastavalt sõiduki kiirust. Viimatinimetatu omakorda on uue Vauxhalli cruis-control’i täiendav funktsioon.

Süsteem ise aga koosneb sõiduki esiosas asuvast kaamerast, mis pidevalt 30 kaadrit sekundis fikseerib juhi vaatevälja ning loeb sinna sattunud liiklusmärkidel kujutatut ning protsessorist, mis nähtu sõiduki „pedaalide keelde“ kodeerib. Et Euroopa Liidus on hoiatusmärgid valdavalt standardiseeritud suuruse ja kirjega, siis ei tekita nende lugemine süsteemile erilist raskust. Seepärast on üsna tõenäoline, et kiiruspiirangute fikseerimist juba suutev süsteem loeb üsna pea ka igasugu muid hoiatusmärke ja miks mitte ka näiteks vöötraja olemasolu.

Süsteemi suurimaks kitsaskohaks on kiirusesõbrad pidanud aga seda, et sellega varustatud masin ei oska mitte alati iseseisvalt kiirusepiirangut ära lõpetada. Teatavasti lõpetab paljudes riikides kiiruspiirangu teede ristmik. Kuidas panna aga autot lugema ristmikuid, see on tõenäoliselt arendajatele järgmine väljakutse.