Õhtusel tipptunnil supermarketis pikast päevast tülpinud näoga kassapidaja mõõduka tegevuse taga ülipikas järjekorras oleme me tõenäoliselt kõik seisnud. Peale ühte sarnast kogemust juhtusin kodus lugema Rahandusministeeriumi poolt välja antavat "Eesti Areng" nimelist brosüüri, kus aeg-ajalt antakse ülevaade Euroopa Liidu raha kasutamisest Eesti ühiskonna arendamisel. Nimelt tutvustatakse seal Eesti ettevõtte Estiko Plastar ja Tartu Ülikooli Keemia Instituudi ühisprojekti RFID raadioloetavate kilepakendite välja töötamiseks.
Koostöös üritavad ettevõtjad ja ülikoolirahvas aastaks 2010 valmis sünteesida ning tootmiskatseteni jõuda kilematerjali segatava umbes 15 erineva magnetiliselt aktiivse ainega. Kui neid aineid segada kilesse erineva kontsentratsiooni ja omavahelise suhtega, tekib väidetavalt tohutu hulk kombinatsioone/koodivõimalusi, milliseid siis asjakohase lugejaga saab lugeda. Nii oleks näiteks Tere jogurtil pakendis üks kombinatsioon ning Alma jogurtil teine, Saaremaa leival aga hoopis kolmas jne.
Erinevalt täna kasutatavast ribakoodist, millise igat kandjat on vaja skänneriga eraldi lugeda, oleks "aktiivne kile" loetav ka distantsilt. Ehk siis teoreetiliselt oleks süsteem üles ehitatav ka selliselt, et piisaks vaid kassast poekäruga läbi sõitmiseks ilma kaupu kassalindile tõstmata. RFID loendur lihtsalt loendaks kokku kõik erinevad ostetavad tooted (kilesse segatud ainete kombinatsioonid). Lühenevad järjekorrad ning aega jääb ülegi!
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
1 kommentaar:
Aga mis siis saab, kui ühte toodet on mitu?
Postita kommentaar