Maailmas pole tõenäoliselt kontinenti, kus tuule-energiast ei püütaks maksimumi võtta. Mida teha aga tuulevaesel ajal, kui tuulegeneraatori rootor mitte kuidagi ei taha oma igapäevast ringi teha? See on tuuleenergia tootmisesse investeerinuile olnud suurimaks küsimuseks juba viimased kümmekond aastat. Vastust on nüüd pakkumas USA ettevõte Energy Storage and Power Corporation (ESPC), milline sai hiljaaegu 20 miljoni USD suuruse rahasüsti PSEG Energy Holdings nimeliselt riskifondilt.Nimelt on ESPC hakanud katsetama energiainvestorite peades aastaid keerelnud ideed, et akumuleerida tuuleenergiat, seda maasisestesse tühimikkudesse, koobastesse kompresseerides ning mingi temperatuurini soojendades. Ning hiljem, kui tuulegeneraatori pööritamiseks looduslikku tuuleiili väheks jääb, vallandatakse maa-aluses reservuaaris hoitav ning soojendamise tulemusena paisutatud suruõhk.
Õhu surumiseks koobastesse ning soojendamiseks kasutataks suruõhukompressoreid, millised saaksid oma energia omakorda eraldi tuulegeneraatoritelt, millised toidaksid vaid kompressorite toitesüsteemi.
Tänaseni pole kahtlemata veel üheselt selged sellise süsteemi tõhususnäitajad. Kunagi ei või ka teada, milliseid allikaid koobas endas võib sisaldada või millega ja kuhu ta ühendatud on. Ühesõnaga, ajani, mil meil tasuks oma koopad Piusal ja Virumaal tuuleakude tarbeks õhku täis pumbata, läheb veel aega. Seni tasub meil seda looduseime täie hingega nautida.
Postitused
2 kommentaari:
Juhin tähelepanu, et nii Piusa kui muud Eestis olevad koopad suruõhuenergia salvestus elektrijaama tarbeks ei sobi. CAES elektrijaama suruõhu mahutites saavutatakse rõhk umb. 70 - 100 atm. mida nii madalal asuvad koopad ei suuda kinni pidada. Kahes olemasolevas CAES elektrijaamas on kasutatud suruõhu mahutiks soolamaardlaid, kust siis sool on väljapestud. Need asuvad umb. 700 m sügavusel et kindlustada hermeetilisus.
Tegelikult täitsa nõus. Eks see natuke meelevaldne metafor oli tõesti :-)
Postita kommentaar