Uuring: lapselöömist tolereerivad riigid on madalama SKPga

See, et erinevatel "Ära löö last" tüüpi sotsiaalkampaaniatel on ühiskonna üldise vägivaldsuse tõttu enam kui tõsi taga, on Eesti meedias läbi aastate juba korduvalt kajastamist leidnud. Lisaks eetilisele ebanormaalsusele, on aga lapse löömisel nii lapse tulevasele käekäigule kui sellist käitumist tolereerivale kogukonnale ääretult negatiivsed tagajärjed. Just sellistele järeldustele jõudis University of New Hampshire professor Murray Straus ligi 40 aastat kestnud uuringu tulemusena.

Möödunud reedel San Diegos Conference on Violence, Abuse and Trauma raames esitletud uurimustöö tulemused olid sedavõrd märkimisväärsed, et neid pidas väärtiliseks refereerida ka ajakiri Time. Nii näiteks ilmneb Strausi uuringu aruandest, et lapsed, kelle suhtes oli pereringis kasutatud füüsilist karistamist, väärisid mõne aasta möödudes IQ testi tehes ca 5 punkti võrra madalamaid tulemusi, kui lapsed, kes kasvasid ilma vägivallata. Samuti ilmnes, et lapsed, kes kuni esimese eluaastani olid kogenud vägivaldset kohtleist, olid teiseks eluaastaks käitumismustrites oluliselt agressiivsemad, kui lapsed, kellel sarnane kogemus puudus. Nagu väidab Straus, tekitatakse isegi esimese ja ainukese füüsilise karistamisega lapses stressi ja pinge seisund, millega pärsitakse loomingulisust ja lapse elementaarset õppimisvõimet. Ja kui vägivaldne füüsiline kontakt on korduv, on ka negatiivne tulemus seda sügavam.

Kuid eelnimetatud 5 protsendipunkti pole veel uuringuaruande kõige huvitavam osa. Nimelt on Straus uurinud ka laiemat füüsilise karistuse tolereerimise mõju riikide majanduslikule arengule. 17 000 tudengi baasil läbi viidud longituuduuringust nimelt ilmnes, et riigid, kus noorte peresisene füüsiline karistamine oli kultuuriliselt enam tolereeritud, olid märkimisväärselt madalama SKP tasemega, kui riigid, kus laste kasvatamisel peeti kultuurseks enam intellektuaalseid meetodeid. Põhjus ka loogiline - stressis ja madala õppimisvõimega kodanikud on kaugel sellest uue väärtuse loomise suutlikkusest, kui inimesed, kelle lapsepõlv möödus avatud ja sõbralikus õhkkonnas.

twitter - 10% autoritelt 90% sisu

twitteri legendaarsus on viimasel aastal-paaril saanud ohtralt tuult tiibadesse. Kuid, mis toimub selles keskkonnas tegelikult? Sellele küsimusele soovisid vastust saada HBS strateegiauurijad, kes juhuvaliku põhjal analüüsisid 2009. aasta mais 300 542 twitteri kasutaja sidemeid ja aktiivsust selles keskkonnas. Analüüsitut võrreldi teiste populaatsete suhtevõrgustike andmestikuga.

Ilmnes, et 80% twitteri kasutajal oli vähemalt 1 järgija (follower). Samal ajal teistes populaarsetes keskkondades oli ühe või enama sõbra või järgijaga kasutajaid ca 65%. Keskmisel meeskasutajal on twitteris umbes 15% enam järgijaid, kui naiskasutajal, samas, meeste osakaal twitteris on ca 5% madalam, kui naistel.

Üllatav oli uurijatele, et erinevalt mitmesugustest teineteise reitimise pildikeskkondadest, järgivad twitteri meeskasutajad kaks korda suurema tõenäosusega meeste poolt kirjutatut, kui naiste loomingut.

Ja kui analüüsiti läbi kogu 300 000 kasutaja poolt loodud tekstimassiiv, tuli välja, et kõigest 10% twitteri aktiivkasutajaist loob selles keskkonnas 90% kannetest! Samal ajal teistes sotsiaalvõrgustikes moodustab 10% tipu poolt produtseeritav vaevu 30%. Ehk siis on twitter enamusele kasutajaist vaid lugemiskeskkond, mitte niivõrd info jagamise vahend.

Uuring: poliitiku kompetentsi loeme tema näost

Üks igipõline uurimisvaldkond poliitikateadustes on inimeste valimiskäitumine. Ehk siis teisisõnu, kuidas valija X jaoks kujuneb valija-eelistusena välja valitav Y. Omapärase killu selliste uurimuste sekka asetasid veebruarikuises ajakirjas Science Sveitsi University of Lausanne uurijad. Nimelt uurisid sealsed teadlased kahes, valimiseelses ja valimisealises, vanusegrupis seda, kuivõrd inimese välise visuaalse kuvandi järgi on võimalik hinnata konkreetse poliitiku kompetentsust ja seeläbi kaudselt ka tema tõenäosust saada olla valitud.

Sveitsi lastest koosneval testgrupil paluti esmalt hinnata 67 neile tundmatu Prantsusmaa poliitiku mustvalge pildi põhjal, millise neist nad valiksid oma mängulaeva kapteniks, hinnates sellega kaudselt konkreetse isiku usaldusväärsust juhtima lapse jaoks olulist süsteemi, laeva. Valimisealiste täiskasvanute testgrupis paluti 67 Prantsusmaa tundmatu poliitiku mustvalge pildi hulgast valida välja nende arvates kõige kompetentsema (kandmaks poliitiku rolli) oma.

Ilmnes, et oma hinnangutes täiskasvanute ja laste poolt antud arvamused oluliselt ei erinenud. Mõlema eelistustest moodustus suhteliselt sarnane valim. Mis kõige huvitavam, oli see , et suurem osa testgruppide poolt välja valituist oli pildi tegemise ajal ka tegelikult osutunud parlamendisaadikuks valitud.

Kirjeldatud katse tulemus ei ole tegelikult poliitsotsioloogias midagi shokeerivat. Nii näiteks osutus Obama USA presidendivalimistel 57% poolthäälega valituks juba 2008. aasta oktoobris peetud õpilasvalmistel, kui 250 000 USA last valis oma presidendieelistuse (vt. siin). Samasugust fenomeni on jälginud ka USA Princetoni University teadlased, kes 2005. aastal avaldasid ajakirjas Science (vt. siin) uurimuse tulemused, mille kohaselt piisas ainult 1 sekundilisest poliitiku pildi vaatamisest, et 69% tõenäosusega hinnata tema valimist parlamenti.

Kahjuks ei suuda oma allikatest enam leida uuringut kuskil 2006. aastast, kus ülalkirjeldatud fenomeni seostati isiku hinnatava IQ´ga. Ehk siis, kui su IQ on esimeste sekunditega näost loetav, hinnatakse sind suure tõenäosusega kompetentseks misiganes valdkonnas, millega sind seostada on "mõistlik". Näiteks poliitikas. Olenemata sellest, mis juttu sa hiljem, nt teleriekraanilt, juhtud ajama.

Abielulahutus Facebook'is

Arvutipõhiste suhtevõrgustikega seoses on viimasel ajal igasuguseid lugusid avalikkuse ette jõudnud. Internetituttavatega pimekohtingud on neist tõenäoliselt ühed kõige süütumad ja vast ka kõige levinumad. Brittide Telegraph.co.uk avaldas hiljutises numbris aga omakorda loo, kus suhtekeskkonnast Facebook sai abielulahutuse vahendaja.

Nagu väljaanne kirjutab, jõudis neil päevil Britistani linnas Blackburnis ühele poole kohtuasi, abielulahutamaks kahte pealtnäha tavalist britti. Eriskummaliseks muudab kaasuse aga asjaolu, et lahutuse saaga sai alguse mehise poole ridadest, mis ta jättis sõnumina oma nime järele Facebooki. Nimelt: "Neil Brady has ended his marriage to Emma Brady". Võib vaid ette kujutada paari ühiste tuttavate hämmeldust, kui nad värisevail käsil naispoolele helistades said teada, et viimane ei tea asjade sellisest seisust midagi. Koju jõudnud IT konsultandist perepeal ei jäänudki nüüd muud üle, kui abikaasa hämmelduse taustal ka tegelikult oma unelm avalikustada ning Facebookis väljahüütu teoks teha. Siit ka moraal: kui veebis midagi lubad, ole valmis seda ka täitma, sest sa ei tea iialgi, millal see sinu vastu võib pöörata.